Ma ei testinud selle artikli kirjutamiseks ühtegi toodet. Ka ei plaani ma anda hinnangut tehnoarengule maailmas. Seevastu on mul tehnikaga isiklik kogemus. Minu kogemus pole ei õige ega vale. See lihtsalt on.
Mugavus tapab retrovaimustuse
Enamik meie igapäevakokkupuuteid tehnikaga on lihtsalt kogemus. Tehnoloogia sisemus on läinud nii keeruliseks, et kui kasutaja orienteerubki selles maailmas, pole tal erilist lootust tõrkumahakanud seadet parandada. Saab kinni keerata mõne kruvi või asendada rikkis detaili mõne täpselt samasugusega, aga sellest kaugemale liikumine nõuab juba märkimisväärset pingutust. See ei ole sageli eriti ratsionaalne, nõuab spetsseadmeid, teooria tundmist ja palju aega probleemide lahendamiseks. Sel ajal jääb kogu ülejäänud tehnoloogia selgeks õppimata.
Aga kui ühiskonna tugistruktuurid kasvõi lühikeseks ajaks kokku kukuvad? Kui remonditöökodadel ei ole ühel halval päeval enam ressurssi ega tahtmist asju parandada, sest on pakilisemaid asju, millele keskenduda (näiteks toit ja vesi)?
Ma ei näe head lahendust. Me ei mäleta, kuidas käis vanasti tehnika parandamine, ja isegi kui mäletaks, ei aitaks see parandada nüüdisaegseid asju. Seejuures on muutused käinud sujuvalt – näivalt on tehnoloogia igal järgmisel päeval ainult natuke parem ja natuke keerulisem kui eelmisel.