Vene kooli õpetaja: Eesti ajaloo tunnis on sisu keelest tähtsam

Pae gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Pavel Alonov. Foto: Mihkel Maripuu

Pae gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Pavel Alonov kirjeldab, kuidas ta vene koolis Eesti ajalugu ja ühiskonda õpetab. Ta paneb õpilasi ise oma arvamust kujundama ja jätab olulistel teemadel eesti keele kõrvale, et tunni sisu jõuaks õpilasteni.
 

Milline teie ühiskonna- või ajalootund välja näeb?

Kujutage ette: klassis on 26 õpilast, kõik on vene keelt kõnelevad inimesed, nende ette tuleb õpetaja Pavel, kelle perenimi on Alonov ja kelle emakeel on vene keel, kes hakkab eesti keeles õpetama. Tahes-tahtmata tahavad nad õpetajaga ja omavahel rääkida vene keeles. See on väga raske. Pean olema väga enese- ja järjekindel.

Kas lapsed ütlevad, et õpetaja, mis te jamate, rääkige meiega nüüd vene keeles?

Ei, minu isiksus on niivõrd tugev, et suudan neile selgitada, miks ma nii teen. Sellega probleeme pole. Ma oskan neid veenda ja motiveerida. See on mu tugevus. Probleem on hoopis, kuidas õpilaste huvi üleval hoida. Mul oleks palju kergem töötada klassis, kus oleks kümme eestlast ja kümme venelast. Siis oleks hoopis teine asi – tekiks diskussioon.

Aga kuidas teil praegu diskussiooni tekitamisega läheb?

Diskussiooniga on väga raske, sest nad koperdavad eesti keeles. Toetan neid, nad üritavad, aga ma pole rahul. See peab olema nende soov. Aga kui neil hakkab eesti keeles paremini minema ja nad selle eest mõnel õpilaskonverentsil kiita saavad, muutub ka nende suhtumine eesti keelde.

Kui suhtumisest rääkida, siis nende ainete puhul, mida teie õpetate, on olukord samasugune nagu Nõukogude ajal eesti koolis: üks jutt oli see, mida koolis õpetati, ja teine asi, mida kodus räägiti. Ilmselt on teie õpilastel sama seis?

See sõltub väga palju õpilasest, aga mina toetan seisukohta, et klass on erinevate arvamuste plats ja kõik arvamused on oodatud. Kui keegi toetab Nõukogude Liidu poliitikat, siis see on hea, kui on keegi, kes toetab Eesti poliitikat – see on väga hea. Siit saab diskussiooni tekitada. Kogu küsimus seisneb minus kui õpetajas, millist seisukohta kaitsen mina. Mina olen Eesti riigi patrioot, see on minu maa.

Ütlen õpilastele, et peate mõtlema oma peaga ja kujundama oma seisukoha, aga et seda kujundada, peate alati tutvuma erinevate allikatega. Võtate nii venemeelse, eestimeelse kui läänemeelse allika, loete ja siis kujundate oma arvamuse. Absoluutset tõtt pole. Nad tunnetavad, et ma õpetajana luban erinevaid arvamusi, aga lõppsõna on alati õpetajal, ja õpetaja minu näol ütleb alati, et Eesti riik on kõige parem riik.

Mille üle te tunnis diskuteerite?

Vene lapsed vihkavad pärast 2007. aasta aprillisündmusi Andrus Ansipit. Kui tunnis on teemaks valitsus, siis minu lemmikvõte on rollimäng. Võtan ministrite pildid, näitan. Ütlen, räägime peaminister Andrus Ansipist: milline on teie seisukoht, kas ta on hea peaminister? Selle peale kuulen väga negatiivset hinnangut: võtke ta maha! Ütlen siis, et kujutage nüüd ette, et mina olen Andrus Ansip. Palun, esitage küsimusi, miks te mind vihkate, olen valmis teie küsimustele vastama ja selgitama oma valitsuse poliitikat. Teile ei meeldi minu eelarvepoliitika? Selgitan, miks see niisugune on. Kui teile ei meeldi aprill 2007, ütlen, et osaliselt tunnistan viga, aga osaliselt arvan, et see oli õige samm. Mängin rolli ja selle kaudu püüan neid natuke ümber veenda.

Ja kuidas edeneb?

Väga hästi. Nad esitavad palju küsimusi ja siis selgub, et nad ei oska oma kriitikat põhjendada. Ütlen neile, unustage emotsioonid, räägime konkreetsetest faktidest. Samamoodi teen Edgar Savisaarega ja ka meie presidendiga. Mulle meeldib õpilasi provotseerida, sest siis nad hakkavad mõtlema.

Kuidas panete tunnis räägitava kokku suhtumise ja arusaamadega, mille lapsed kodust kaasa toovad?

Käsitleme Nõukogude Liidu okupatsiooni, neid sündmusi, mis olid 1939–1940 ehk baaside leping, juunisündmused, kuni juriidiliselt võeti Eesti nn JOKK alusel Nõukogude Liidu koosseisu, ja ka neid sündmusi, mis toimusid aastal 1944. Minu seisukoht kõlab klassis alati ühtemoodi: see, mis toimus 1940 Eestis, oli puhtalt Eesti okupeerimine, aga see, kuidas see toimus, on mõningal määral ikkagi eesti rahva, riigi süü.
Iga riik peab olema valmis end kaitsma. Ja kui keegi ründab, siis vähemalt üks kuul peab vastu lendama. Kui ei ole valmis end kaitsma, siis loomulikult võetakse riik ära. See, et eestlased ei üritanud, tekitab venelastes küsimuse, miks te end niisama vaenlase kätte andsite.

Aga mida nad tunnis kuuldust kodus räägivad?

Loomulikult võib kodus isa hoopis teistmoodi rääkida – las ta räägib, see ongi demokraatia. Mina kasvatan neis seda, et nad kuulaksid teisi inimesi, ja toon neile näite: kujutage ette, olete oma korteris koos isa ja emaga ning siis tuleb mingi jõuk ja ütleb, et nüüd on see korter nende oma ja kui te sellega ei nõustu, siis annavad kurikaga vastu pead. Nii et sõlmige leping ja elage koos ühiskorteris.

Küsin, kas hoolimata sellest, et juriidiliselt on kõik õige, sest nõustusite lepinguga, on tegu vabatahtliku korteri loovutamisega? «Ei ole!» vastavad nad. «Kas teie ei kirjutaks lepingule alla?» «Ei, meie hakkame vastu,» teatavad nad.

Kas selle jutu peale läheb klassis diskussiooniks?

Ma kutsun neid kaasa rääkima ja ma ei nõua seda eesti keeles – siin on hoopis teine asi tähtsam kui eesti keel. Oluline on, kuidas nad mõtlevad, ja siin ma unustan eesti keele hoopis ära. Eesti keelt õpime hiljem, hetkel on oluline, kuidas nad sisust aru saavad. Mitte keegi ei suuda mulle tõestada, et selles tunnis on eesti keel tähtsam kui sisu. Loomulikult me õpime humanismi- ja renessansiajastut eesti keeles – see ei mõjuta meie elu nii oluliselt.

Või teine näide kuuendast klassist. Räägime ühiskonnast, ühiskonnakihtidest, kes on meie naabrid, kuidas nad erinevad rahvuse ja keele järgi. Kui küsin nende väikeste kuuendike käest, kas Eestis on diskrimineerimine, siis 21st 19 kirjutab, et jah, on diskrimineerimine. «Tooge näiteid,» ütlen. «Eestlastele ei meeldi venelased, minu õde ei saanud tööd, sest tal on vene nimi,» nimetavad nad. Hakkasime arutama, kus nad näevad, et eestlastele ei meeldi venelased. Ütlen, et mul on eesti naine, ta armastab mind väga, kuigi olen venelane. Räägin neile, et oma sõbra Andreiga arutasime juba 15 aastat tagasi, nende vanuses sama küsimust. Andrei väitis, et eesti rahvas vihkab vene rahvast. Mina ei olnud juba tollal temaga nõus.

Ütlesin, et see ei sõltu rahvusest, vaid kasvatusest. Kuni Andrei ujus kord liiga kaugele ja hakkas uppuma. Ta karjus vene keeles: «Spassiite! Spassiite!» Mina kartsin appi minna, sest ei osanud hästi ujuda. Mööda läks üks vene mees. Heitis üle õla, et ise olete süüdi, ega läinud appi. Siis sõitis jalgrattaga vanem mees, eestlane, ujus Andreini ning päästis poisi. Andrei muutis seepeale oma seisukohta eestlastest terveks eluks. Järgmine kord küsisin klassis sama küsimuse ja juba 12 last ütlesid, et pole diskrimineerimist.

Minu roll on näidata, kuidas saab ka teisiti mõelda. Ja siin pole oluline, mis keeles ma seda teen – pean iga lapseni jõudma. Võin Andrei juhtumit eesti keeles rääkida, aga kui nad ei saa aru, lähen vene keelele üle ja arvan, et Eesti riigi jaoks on palju olulisem, et nad mõistaksid. Mis ei tähenda, et ma ei õpeta eesti keeles – järgmisel tunnil alustan jälle eesti keeles.

Kuulan teid, ja olen ka mõne teise vene kooli ajalooõpetajaga põgusalt kohtunud – te olete väga erinevad.

See on ju väga hea. Üldiselt mulle meeldib, kui igas koolis ja ka meie koolis on väga erinevad õpetajad, eri metoodika ja arvamustega. Sellises koolis on palju huvitavam õppida.

Mis puudutab ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaid, siis loomulikult on meie seas väga erinevaid. On lääne inimesi. On kindlasti ka venemeelseid inimesi. Usun, et ajalooõpetajate seas on inimesi, kes siiamaani toetavad kommunismi. Tähtis on, et me ei suru oma seisukohti õpilastele peale olenemata sellest, mis meelne keegi on.

Milline oli teie enda ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja?

Tema oli pigem venemeelne. Tema õpetas väga palju õpiku järgi ja õpik oli Eestis tehtud. Ta ei propageerinud oma seisukohti.

Aga see pidi ikkagi olema tunnetatav, et ta õpetab, aga ei pruugi ise sama mõelda?

Vaadake, ta on mind nii õpetanud, et olen Eesti riigi patrioot. Seega oli kõik korras, kuigi ta polnud samasugune nagu mina. Ta oli väga hea õpetaja ja teadis oma ainet väga hästi. Ma ei tundnud kunagi, et tema õpetus on Eesti-vastane propaganda. Arvan praegu, et kusagil kodus või õpetajate toas ta polnud rahul sellega, et eesti keelt nii aktiivselt vene koolidesse surutakse, kuid klassi ees ta seda ei öelnud. Selliseid õpetajaid on väga palju. Nad on hinges venemeelsed, aga klassis on professionaalid. On kindlasti ka teistsuguseid.

Kas teil on ka venekeelseid ajalooõpikuid?

Ma jagan oma õpilastele eesti- ja venekeelseid õpikuid. Need on kõik Eestis välja antud.

Kuidas edeneb õpe 10. klassis? Neist õpilastest on paljud teie koolis keelekümblust saanud ja teadnud aastaid, et keskkoolis tuleb eesti keeles õppima hakata.

Nii ja naa. Paljud on tulnud teistest koolidest. Meie oma õpilased, kes on keelekümblusprogrammi läbinud, saavad hakkama. Teistel, kes tulid mujalt koolidest ja kellel polnud keelekümblust – neil on tunnis murelikud näod ja neil on väga raske. Nad ei oska vastata lihtsatele küsimustele.

Rääkisime tunnis Tallinna linna juhtimisest keskajal ja ka sellest, kuidas tänavad said keskajal oma nime. Palusin nimetada kolm võimalust, kuidas Tallinna vanalinna tänavad said keskajal oma nime. Tüdruk vaatab otsa ja ütleb: ja ne ponjala vopros.

Kordasin uuesti küsimust: kuidas näiteks tänavad Pikk, Lai ja Uus said oma nime keskajal? Ta vastab mulle: Dlinnaja on Dlinnaja, Novaja on Novaja. Ma palun korrata eesti keeles. Vastab: «Mmmm, kui on lai tänav, siis on Lai nimi, kui on pikk, siis on Pikk.» Edasi küsisin ühelt poisilt, miks kannavad tänavad nime Rüütli ja Kullassepa? «Možno po russkij?» ütleb noormees. Ma pole nõus, ei, vastaku eesti keeles. Kui palju selline tund venib, see ei ole 10. klassi tase ja teistel hakkab igav!

Hoopis teine tempo oleks vene keeles. Samas me ei saa öelda, et õpilane ei ole gümnaasiumi jaoks sobiv. Ei, tal on head hinded matemaatikas, ta jagab ka ajalugu, aga ei oska lihtsalt eesti keelt. Tema jaoks ei saa ju gümnaasiumi kinni panna. See on kahe otsaga asi.

Aga kolme aasta pärast, kui nad on 12. klassis, siis oskavad ju juba paremini?

Ei tea.

Neil ei pruugi paremini minna?

Ei pruugi. Väljaspool kooli suhtlevad nad eesti keeles väga vähe. Vahetundides omavahel ja ka klassis rühmatöö ajal suhtlevad nad omavahel ju vene keeles. Kuigi küsimused on eesti keeles. Ma ei saa neid sundida ja panna kahtesid. Ei ole nii lihtne. Ma saan aru, mis on eesmärgid, aga tee sinna on väga konarlik.

Pavel Alonov
•    Lõpetas 2002. aastal Loksal gümnaasiumi ja astus Tallinna Ülikooli haldusjuhtimist õppima.
•    Pärast bakalaureuseõppe lõpetamist käis ta Eesti kaitseväes ja jätkas õpinguid magistriõppes.
•    Töötab neljandat aastat Tallinna Pae gümnaasiumis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Ta õpetab 5., 6., 8., 9., 10. ja 12. klassis. Põhikoolis on tal osa keelekümblusklasse, kus õpetab eesti keeles, ja osa venekeelseid klasse, gümnaasiumis annab vaid eestikeelseid tunde.