Kurikuulsa mäetipu K2 esimese eestlasena vallutanud Andras Kaasik räägib homses Arteri intervjuus Priit Pulleritsule, et vastupidiselt levinud ettekujutusele ei toimu säärase mäe tippu jõudes mingit juubeldamist.
Mõrvarliku K2 tippu jõudnud eestlane mägedesse enam ronima ei lähe (4)
«Üles minnes oli ju olnud õuduste öö. Tegin tipus Eesti ja firma lipuga pilte, võtsin väikse kõne, proovisin sündmust videosse saada. Mõtlesin vaid sellele, et saaks oma kohustuslikud asjad ära tehtud ja tagasi minema,» räägib mees.
Kui grupp laagrisse tagasi jõudis, siis õhtusöögilauas istuti kui peiedel – vaikuses. «Ei olnud seda hõiskamist, et tegime ära,» kirjeldab Kaasik tundeid.
Lahkudes jättis ta oma kõrgmäestikuvarustuse, saapad ja sulejope, šerpadele: «Ütlen ausalt: ei, aitab. Ma ei taha. See väsitab ära. Ma ei ole pärisalpinist, ja mäed on ohtlikud. Miks peaksin riskima oma sõrmede ja varvastega, kopsu- ja ajutursetega?»
Mida päriselt tähendab sellise tipu vallutamine, kui ohtlik see on ja kuidas sellisel retkel ka kõige väiksemad pisiasjad elutähtsateks muutuvad, loe homme ilmuvast Arterist.