/nginx/o/2011/10/19/798884t1h662b.jpg)
Roheline majandus võib olla küll võlusõna, mis viib meid tulevikku, aga vähemalt praegu on see pigem kabinettide vaikuses tehtav poliitika ja plaanimajanduslik ümberjagamine kui reaalne turumajandus, kus ka tarbijatel võimalus kaasa rääkida. Teemat analüüsib Mikk Salu.
Roheline majandus on popp. Kõige popim asi üldse. Rohemajandus on meie päästerõngas ja konkurentsieelis, kirjutab näiteks Arengufond riigikogule esitatud raportis.
Eesti eelarvestrateegias kirja pandud seitsmest prioriteedist on kaks seotud rohelise majandusega. Euroopa Liidu kõige-kõige strateegias «Europe 2020» on roheline majandus vaata et tähtsaim asi üldse.
Just siit peab tulema majanduskasv, jätkusuutlikkus, heaolu ja targad töökohad. Asi paistab nii helge, et kaevata poleks nagu midagi…
Ometi, kui hakata «rohelist majandust» lähemalt silmitsema, siis selguvad mõned mõtlemapanevad tõsiasjad. Esiteks tuleb välja, et tegu polegi nii palju majanduse, vaid hoopiski grandioossel skaalal ümberjagamisega.
Teiseks on selles üsna vähe või peaaegu üldse mitte turumajandust, vaid palju politiseeritud plaanimajandust. Eesti ise on selle tõestuseks.
Näiteks on meil roheliseks majanduseks Kredexi (ehk riigi raha toel) villa seina panemine. Roheliseks majanduseks on ka riigi raha eest elektriautode ostmine ja laadimisvõrgustiku ehitamine. Roheliseks majanduseks on tuuleenergia subsideerimine, selle aasta kaheksa kuuga on sinna läinud 32 miljonit eurot.
Igal pool, olgu selleks siis tehnoloogia arendamine või energiatootmine, passiivmajad või biomass, paistavad ettevõtmise tagant riigi kõrvad.
«Roheline majandus on sõnades populaarne, aga tegudes mitte,» selgitab eespool kirjeldatud arengu põhjuseid ettevõtte Nelja Energia OÜ juhatuse esimees Martin Kruus.
Nelja Energia on Eesti taastuvelektrituru valitseja, umbes kaks kolmandikku riigis toodetud tuuleenergiast tuleb nende tuulikutest, aastate jooksul on nad saanud kümnete miljonite eurode eest subsiidiumeid.
Kruusi sõnade mõte on aga selles, et tarbijad ja avalikkus võivad küll rääkida, kuidas nad armastavad keskkonnahoidu ja ökoelu, kuid reaalselt ei taha keegi selle eest maksta. Nii peabki riik maksja kohustuse enda kanda võtma (võttes raha omakorda muidugi kodanikelt-maksumaksjatelt).
Süüdistada ei saa ettevõtteid. Nende vaatenurgast on rohelise majanduse buumist osa saamine loomulik.
Võib ju öelda, et tuuleparkidest dividende võtvad ärimehed lõikavad kasu prisketest toetustest, kuid tuleb vaadata lähtekohta. Needsamad ettevõtjad ehitasid tuulikuid mitte tuulikute esteetilise väärtuse pärast, vaid sellepärast, et riik tahtis ja tellis seda.
Või teine näide. Äripäev koostab pidevalt Eesti firmade edetabeleid, eelmisel nädalal oli järg Lääne-Virumaa käes. Esikoha võitis rohemajanduse firma – hakkepuiduga tegelev osaühing ReinPaul. Väga tubli, terve maakonna parim, just sellistelt firmadelt peaksid kehvemad ärimehed õppima.
Kui lugeda aga põhiloo kõrval olnud intervjuud firmajuhi Paul Tiisleriga, selgub, et tulu poole peal on kõige suuremaks äririskiks see, kui palju riik toetab hakkepuitu. Ja kulu poolel on omakorda suurimaks riskiks, kas riik toetab erimärgistatud kütust. Kogu ärimudel on ehitatud poliitiliste eelistuste peale.
Selliseid näiteid on kogu roheline majandus täis, ja mitte ainult Eestis.
Lauri Matsulevitš, just tema koostas loo alguses mainitud Arengufondi raporti rohelisest majandusest kui konkurentsieelisest, ütleb, et ka küsitlused Euroopas tegutsevate rohemajanduse firmade seas näitavad sama: kõige suurema ohuna nimetatakse poliitilist riski. Ehk seda, kas riik annab, jagab ja suunab ümber.
Eesti ise on tihtipeale võimetu seda muutma. Oleme ju Euroopa Liidu liige ning ka meie peame tegema Euroopa poliitikat.
Näiteks aastal 2020 peab kümme protsenti transpordist liikuma taastuvenergia najal. Sealt ka põhjus, miks tegime väga kalli elektriautode tehingu, mis siis, et meil endal pole autotööstust, pole elektriautode arendamist ning et Eesti jaoks tähendab elektriautode ost miinusmärgiga väliskaubandusbilanssi.
Kui ettevõtete jaoks on rohelise majandusega kaasa minemine nende enda isiklik risk, siis riik võiks oma poliitikate kujundamisel näidata ettevaatlikkust ja elutervet skepsist. Muidu jääb kohati mulje, et haldamiseks on võetud ette liiga suur tükk, et rohelise majanduse nimel üritatakse teha kõike ja korraga, absoluutselt kaalumata tehtava riske, hinda ja tulemit.
Fookus kaob ja keegi ei suuda enam mõõta, mis on tegelikult kasulik ja mis mitte. Tihti on tagajärjeks absurdsused.
Näiteks ühelt poolt toetatakse hiigelsummadega tuuleenergiat, samuti biomassi põletamist. Teisalt otsib riik paaniliselt võimalusi, kuidas veel suuremate summadega toetada uute põlevkivikatelde rajamist – eelmisele risti vastukäiv poliitika. Energeetikas paistab kõige selgemini, et toetatakse valimatult kõike, nii rohelist kui ka nende konkurente, nii uut kui ka vana.
Kui praegu on roheline majandus pigem poliitika ja erakordselt kallis moraalilugemine, siis eesmärgiks võiks ikkagi olla liikumine «päris» majanduse poole. Ilma selleta jääb oht, et tehakse pika mõjuga ja kulukaid valearvestusi.
Kütuseelemente arendava aktsiaseltsi Elcogen juhataja Enn Õunpuu ütleb näiteks elektriautode ostu kohta: «Akutehnoloogial elektriautod on tupiktee, neil pole tulevikku.»
Olgu, Õunpuu ise ei ole päris erapooletu, esindab ta ju elektriakudega konkureerivat tehnoloogiat (kütuseelemendid on teine tehniline lahendus), aga riske oskab ta hinnata. Kui majandus põhineb poliitilistel suunistel ja ümberjagamisel, kaob tarbijal vähimgi kontroll valikute üle, mis on tegelikult roheline, mis on nende tegelik hind, mis tasub ja mis mitte.
Näiteks mõni päev tagasi Financial Timesi vahendusel lekkinud Euroopa Komisjoni enda raport ütleb, et lähema paarikümne aasta jooksul tõuseb elektri hind tuntavalt. Võib-olla on see «tugev tõus» paratamatu ja võib-olla ka vajalik, aga hea oleks, kui neid valikuid teeksid tarbijad, aga mitte poliitikud ja huvigrupid kusagil omavahel.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)