Nagu tänapäeva maailmas üldiselt normiks, läbi instafiltri ja sotsiaalmeedia tundub kõik äge, kuid sisu? Ups, vabandust! See paraku ununes lisada. Sama on lugu kõnealuse filmiga – siin lihtsalt puudub sündmusliin, puudub huumor, puuduvad karismaatilised karakterid ja kõige krooniks kukub läbi isegi eneseiroonia.
Paroodia on peen žanr, kus mängivad pooltoonid. Jah, tänapäeval aina kopeeritakse geniaalsust ja tihti see õnnestubki. Sama tehakse muusikas, filmimaailmas, meelelahutuses laiemalt. Kuid palju sõltub ka sellest, kui keeruka originaali kallale minnakse. Quentin Tarantino looming on kui miljoniosaline pusle, mida koopiamasina abil juba rekonstrueerida ei saa. Tema süsimust huumor, halastamatu sarkasm, koomiline vägivald, õõnsad, kuid tähendustihedad repliigid! Kui sa oled Tarantino fänn, siis väldi seda filmi nagu majavammi – see võib levida ja ka mõne varasema elamuse hukka ajada.
Ilu on filmis siiski küllaga. Soundtrack kõlab nii «Pulp Fictioni» moodi, et eurolaulu konkursil seesugune plagiaat näiteks läbi ei läheks. Miserlou ja Surf Rider on ka uusversioonides tegelikult täitsa ok kuulamine. Sildade ehitame kahe filmi vahele on püüdlik ja tahtlik, kuid kahjuks asi ei toimi. Mis siis, et kõik ristikesed oleks nagu real olemas. Peategelaste paari on näitlejadki laenatud, üllatus-üllatus, ikka kunagisest «Pulp Fictionist». Justkui Alexandre Dumas’ musketärisaaga – 24 aastat hiljem. Kuid kogu kupatus on siiski nagu kratt, mis lihtsalt ei ärka ellu!
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2018/08/02/11149622t1hbe74.jpg)