/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/08/8420521t1h7f84.jpg)
/nginx/o/2018/08/01/11148490t1h8d9f.jpg)
«Kõik on kole, kõik on õudne, mustades värvides üldjuhul, igasugused hirmsad ravivõtted,» loetleb Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku kolmanda osakonna õendusjuht Allan Kari eelarvamusi, mis selliste asutuste kohta ringlevad.
Tellijale
Seewaldi suletud uste taga (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Tallinna Paldiski maantee puude varjus asuvate vanade paksude seinte ja trellitatud akendega Seewaldi kivihoonete välimus pakub eelarvamustele piisavalt toitu, on kliinikus sees eelarvamused kiired kaduma.
Jättes kõrvale haiglale omased ilmetud valged seinad ja linoleumpõrandad, jätab valgusküllane kolmas osakond seestpoolt üllatavalt helge ja rahuliku mulje.
Suur osa kolmanda osakonna patsientidest põeb skisofreeniat, mõnel on skisoafektiivne häire või bipolaarne meeleoluhäire. Nende haigus on kestnud juba pikemat aega.