Minu Tallinn: vanaproua Armilde käis esimest korda pealinnas

Suurim elamus oli Mildele Tallinnas loomaaia külastamine. Fotol tutvub vanaproua madudega. Foto: Toomas Huik

«Ei ole Tallinnas käinud ja ei lähe ka!» põrutab mind altkulmu vargsi piiluv Armilde Põldma. Mõni päev hiljem istume Alatskivi vallas Väljakülas autosse, käime Tallinnas ära, ja kuidas veel! Eile sai Armilde 85-aastaseks.

Kui poleks olnud kaasas kohalikku meest Hundi-Tarmot, siis poleks Milde (nii teda kõik kutsuvad – N. N.) mind sisse lasknudki. Aga neljapäeval seisab Milde talutee otsas ja ootab, sest tegelikult meeldib talle hirmsasti autoga kihutada.

Tahtsin viia Milde Tallinna lennuki või rongiga, sest nendega polnud ta kunagi sõitnud. Aga siit jookseb taluvuse piir – lennukid kukuvad alla ja rongid sõidavad rööbastelt välja. «Lennukit ma kardan!» jääb Milde endale kindlaks.

Armilde on näinud ühe korra elus merd ja see oli siis, kui ta käis Pärnus. «Soolane vesi oli,» ütleb ta. «Inetu vesi – soolane. Mehed läksid vette, aga mina ei läinud ennast sinna soolaseks tegema.»

Meedia võim

Mildega vesteldes joonistub iseäranis reljeefselt välja see, mida meedia võib teha, kui inimesel pole vahetuid kogemusi. Milde pole kunagi Tallinnas käinud, aga samas on ta suur televiisorivaataja. Ta on näinud kõike – presidenti, Tallinna loomaaeda, kõrgeid maju...

Aga televiisoriuudistes ei näidata mitte seda, kuidas kümned tuhanded lennukid liiguvad iga päev punktist A punkti B, vaid seda, kuidas kord kuus mõni neist alla kukub. Nii teabki Milde Tallinnast peamiselt seda, et ega siit midagi head oodata ole.

Tallinn Tallinnaks, aga tegelikult pole Milde rublaajast saati isegi Tartus käinud, ehkki elab ise Tartumaal Alatskivi vallas. Kõik vajaliku organiseeris sotsiaaltöötaja, olgu see siis pass või ID-kaart.

Armilde on reisinud küll – ta on käinud Pihkvas, Riias ja isegi sõjajärgsel Ida-Saksamaal. «Pihkvas olen käinud laevaga üle Peipsi – küll see oli ilus! Kolm saart oli Peipsil, ühel olid lehmad, ühel olid hobused ja ühel olid kuused,» kõneleb ta. «Küsisin, kuidas hobused sinna said ja siis öeldi, et paadiga.»

Viimased Armilde reisid jäävadki kolhoosi- ja sovhoosiaega. Tõsi, mõni aasta tagasi näitasid sugulased talle Rakveret. «Kui ma olin karjalaudas, siis sai käidud,» ütleb naine. «Karjabrigadir organiseeris neid asju. Ega laudast saanud niisama ära käia, sest lehmi pidi ju lüpsma.» Ja nii jäigi Tallinnas käimata.

Mida ikkagi teeb Milde Tallinnas, kui ta juba Tartus ülekäiguraja ees viit autot järjekorras nähes hüüatas: «Jumal, mis ummik siin on?»

Tallinna külje all tahab Milde teada, miks lipud igal pool lehvivad. Seletan: nii on seepärast, et kaupmehed panevad tänapäeval poe ette lippe näitamaks, kui uhke pood neil on.

Kui jätan auto ummiku tõttu seisma, küsib Milde, miks ma seisma jäin. «Väikse koha peal on kõige parem elada,» teatab ta juba lennujaama juures. «Siis keegi ei sega. Siin on ju auto auton kinni – sõeluvad muudkui. Õudne!»

Kesklinnale lähenedes avaneb vaade pilvelõhkujatele. «Need on hirmsad majad. Kui seal elad ja kui need maha kukuvad, siis oled surnud kah,» usub Milde. Tal on muide veel üks pelg – kui autod seisavad sabas, siis kardab tema, et eesolev auto tagurdab minu omale sisse, mitte vastupidi.

Elu mõte

Esimesena suundume Mildega Stockmanni kaubamaja hulludele päevadele. Hakkame mööda parklat ülespoole sõitma – esimene, teine, kolmas, neljas, viies korrus. Kohti ei ole, sest inimesed muudkui ostavad päise päeva ajal. Nad marsivad sisse tühjade kätega, aga tulevad tagasi tohutute WC-paberiplokkidega.

Milde ei ole elus nii palju autosid näinud kui siin parklas. «Kõik kohad olen läbi käinud, aga niskest asja pole ma küll näinud.» Milde pugistab vahepeal naerda. «Püha müristus!»

Mõte Tallinna kolida Mildele ei istu. «Mis raha! Siin võib ju nälga jääda. Parem ela metsas, korjad seeni, õunu ja marju ja siis oled rikas!»

Eksivad need, kes arvavad, et vedasin Milde Tallinna ilmarahvale naeruks. Ei. Meie tulime ikka Tallinna vaatama, et mis imeasju need tallinlased teevad. «Ma olen televiisorist näinud küll, kuidas nad üksteist ära tallavad,» teab Milde rääkida. «Mina ei saa aru, kas inimesed on nii hirmus vaesed, et nad kogu aeg muudkui ostma peavad,» küsib Milde. «Ma saan aru, et sõja ajal ei olnud midagi saada, aga nüüd on ju kõik kohad kaupa täis. Misasja nad jooksevad siis?»

Milde arvab, et inimesed käivad hulludel päevadel odavalt ostmas neid asju, mis on muidu seisma jäänud ja mida keski teine ei taha.

Seletan Mildele, et inimesed teevad Tallinnas päev läbi tööd, siis nad lähevad kaubanduskeskusesse ja ostavad sealt palju asju, et minna koju ja vaadata kõiki neid asju, mis nad ostsid. «Mul elavad ka Tallinnas sugulased ja nemad käivad öösi kella kümne paiku poes,» ei varja Milde hämmeldust.

Ka sellest ei saa Milde aru, miks kõnnivad mööda Tallinna ringi kollastes ürpides tolad, kes üritavad inimesi hulludele päevadele kutsuda.

Milde pole elus liftiga sõitnud, ehkki televiisorist on näinud küll. Kui sõidame paar korrust ära, küsib Milde, kus see lift ikkagi on. Sõidame Radissoni 24. korrusele – ikka sama. Milde ei arvanud, et liftid nii vaikselt ja kiiresti sõidavad. Iseavanevad uksed panevad ka Milde imestama, et kuidas need ikka ise lahti lähevad. Parklalatt tõuseb auto ees ka täitsa ise üles ja mis asja jõul need trollid veel sõidavad?

Nüüd lähme vaatame presidendilossi, mispeale Milde teatab, et kuhu meil minna – loss on ju siin, ja osutab mööduvale Stockmannile. Peen huumor sel Mildel.

Kadrioru poole sõites näitan Mildele üht kena rahulikumas kohas olevat maja ja küsin, kas ta tahaks siin elada. «Mina ei taha,» lausub ta. «Mis ma teen selles korteris? Vahin nagu nunnu, mokk ripakil, asja eest teist taga?»

Kas ikka päriselt

«Seisavad siin nagu karauulisoldatid,» piidleb Milde Kadrioru lossi vahtkonda. «Ega sisse ei saa vist?» Poisid ei liiguta ikka. «On nad elus?» Panen ette minna soldatitele lähemale ja teha igasugu nägusid, et neid naerma saada, aga Milde pelgab. «Ei mina ei lähe!» Aga silmad on tal teravad ja varsti ta näeb, kuidas üks mees maigutab korra suud.

Siis tuleb lossi ette presidendi korteež ja soldatid elavnevad, teevad paar järsku liigutust ja tõstavad korraks püsse. President Toomas Hendrik Ilves astub välja ja tuleb otse Milde juurde. Ulatab Mildele käe ja soovib palju õnne. «Teil on laupäeval sünnipäev! Mul on hea meel, et te siin olete,» lausub president. «Siin on teile ka väike kingitus, väike maiustus.»

President Ilves ulatab Mildele lossi pildiga vineerkarbi, mida Milde terve ülejäänud reisi süles hoiab ega julge autossegi jätta. Nüüd küsib presidendi meediajuht Toomas Sildam Mildelt: kas ongi nii, et vanaproua on elanud terve toreda elu, aga pole kordagi Tallinna jõudnud. «Ei ole jah,» tunnistab Milde. Sildam küsib, kuidas Tallinn ka on? «Linn on päris huvitav ja ilus,» oskab Milde diplomaat olla.

Ilves küsib, kus Milde muidu elab. «Alatskivil Kokoral? No siin on presidendi kantselei,» teeb Ilves hoogsa viipe lossi suunal. «Siin sünnivad need rasked otsused.»

Sildam soovitab Mildel neid komme mitte oma sugulastele ja muidu võõrastele pakkuda, vaid ikka üksi krõbistada. (Aga Tallinna loomaaia juures teeme karbi uudishimust lahti ja juba siis pakub Milde kommi mullegi.)

«Mis nüüd Urve (vennatütar – N. N.) ütleb,» on Milde pärast hämmelduses. Kas presidendi nägemine ehmatas ära ka? «Ei mina ei ehmata kedagi, mina olen rahvast läbi käind kui rukkist,» lausub ta.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et Milde ei uskunud algul, et see oli päris president, ja pidin teda veenma, et oli küll. «Justkui nagu oli jah,» arutleb Milde. Autos hakkab ta mind üle kuulama. «Ega sa viimati pada ei ajanud,» kahtlustab ta. Aga mis mulje president ikkagi jättis? «Mina ei saand kedagi aru. Inimene on inimene ja päris ilusa mulje jättis.» President oli lühem, kui Milde arvas, aga see-eest hästi sirge. Pärast läheme loomaaeda ja seal on jääkaru Milde arust suurem, kui ta seni telekas näinud on.

Radissoni 24. korruse lounge’is sööme suuri makarone ja vaatame Tallinna panoraami. Ülevalt vaadates meeldib Tallinn Mildele väga. «Kas see on Soome?» osutab ta Tallinna lahel nähtavatele saartele. Tahaks hirmsasti Mildet kõrguse ja all vuravate miniatuursete autodega kollitada, aga need teda ei huvita. Tema vaatab lummatult järvel sõitvaid laevu. Parandan, et tegu on merega. Milde on ju elanud terve elu sisemaal. «Merele ma ei lähe – siia upub ära.»

Õhtupoole läheme Mildega loomaaeda, mis on nii suur, et kõigi loomadega tutvumiseks tuleks «seitsmepuudane levakott kaasa võtta».

Ahvid Mildele ei meeldi, kunagi käis ta Riia loomaaias ja nägi neid. «Punaste taguotstega, üks võttis oma asja välja ja veeretas näpuga. Sügavad ja kratsivad ennast. Hirmsad loomad!» Suured ahvid ei meeldi Mildele praegugi, küll aga elavneb ta kõige rohkem kääbusmarmosettide ja surikaatide peale. «Jumal kui ilusad loomad!»

Kell on juba kaheksa, kui aitan Mildel koduukse lahti teha. Mis siis Tallinnas kõige rohkem meeldis? Kõik meeldis, aga kõige rohkem ... loomaaed.

Lihtsa inimese ausalt elatud elu

Milde vabadussõdalasest isa sai endale riigilt Väljakülla maatüki ja sinna pani ta püsti sellesama talu, kus Milde praegugi elab. Aga isa suri ära juba esimese Eesti ajal ja sestap jäi Mildel koolgi pooleli.

Milde ema suri aga Nõukogude aja lõpus 89-aastaselt. Vaba Eestit ta ei näinudki.

Terve elu töötas Milde kolhoosis. Ta ise ütleb, et on elus ikka kõvasti tööd teinud. «Ma olen saanud kolhoosis hirmsasti tööd teha,» lausub ta. «Viljakotte sai visatud ühe käega nagu viuh ja viuh.»

Kui küsin Mildelt, kas ta on oma eluga rahul, tunnistab naine, et ega ikka ei ole. «Meil oli suur küla ja kõik olid ühel meelel, aga mina olen nüüd üksi sinna külla jäänud,» ütleb ta. «Vahest istud pingi peal ja mõtled ... kõnnid üksi neid sammaldunud radu...» On uusi elanikke ja mõni täitsa tore, aga ikkagi ei ole need päris Milde-aegsed inimesed.

Mildel on üks jalg haige, sest omal ajal laadis ta koormat maha ja sai viga. «Seal oli üks masin ja siis see masin tegi «šššš»,» räägib ta. «Koormat vedanud noor hobune ehmatas ja hakkas liikuma. Ühe jalaga sain maha, aga teine jalg jäi vankri külge kinni. Siis ta tõmbas mu põlve katki.»

Algul ei läinud Milde haigemajja, aga poole aasta pärast ei saanud enam kodust üldse välja ja siis läks ta lõpuks haiglasse. Milde elab üksi, aga seni kuni jätkub häid inimesi, saab ta hakkama. Palju õnne juubeli puhul, Milde!