/nginx/o/2010/12/01/476028t1he09b.jpg)
Sotsiaalminister Hanno Pevkur tõi kirjas justiitsministrile välja hulga praktilises elus üles kerkinud küsimusi, mida veidi üle aasta kehtinud perekonnaseadus ei lahenda. Muuhulgas soovitab Pevkur kehtestada eestkostjate jaoks juhendid ja riiklike toetuste määrad, et raha ei võetaks eestkostet vajavate inimeste arvelt.
Perekonnaseadus näeb ette, et eestkostjale võib maksta justiitsministeeriumi vahendusel täiendavalt toetust. «Kuna täisealistele piiratud teovõimega isikutele on eestkostja leidmine äärmiselt keeruline, tuleks kavandada riiklik süsteem eestkostjale tasu määramiseks. Muu hulgas oleks tasu määramine oluline selleks, et tekiks juriidilisi isikuid, kes sooviksid osutada professionaalset eestkostja teenust,» märgib Pevkur kirjas, tundes huvi, kas justiitsministeerium kavatseb eestkostjatele makstava tasu ja kantavate kulude arvestuseks korra kehtestada.
«Siinkohal on probleem nendel kohalikel omavalitsustel, kelle territooriumil asub kümnete eestkostet vajavate elanikega erihooldekodu. Tavaliselt tuleb eestkostega seotud küsimusi korraldada omavalitsuse sotsiaalala töötajal, kelle koormus on ebamõistlikult suur, mistõttu kannatab ka eestkoste sisuline kvaliteet,» tõdes minister.
Ministeeriumile teadaolevalt on vähemalt ühes omavalitsuses loodud seetõttu eestkostet korraldav sihtasutus, millele makstakse ka tasu, nagu seadus lubab. Paraku on tekkinud olukord, kus kohus on hakanud sihtasutusele seda igakuist tasu määrama hooldekodus viibiva inimese arvelt. «Kas see on õige, et piiratud teovõimega isik, kelle sissetulekust 85 protsenti kulub majutuse ja toitlustamise eest tasumiseks, katab eestkoste korraldamisega seotud kulud?» muretseb Pevkur kirjas justiitsministrile.
Vabatahtlikel pole juhiseid
Probleeme on tekkinud ka inimestel, kes vabatahtlikult – ilma ettevalmistuse ja kõrvalise abita – on hakanud eestkostjaks. Sotsiaalministeerium soovitab nende jaoks välja töötada juhendi, «et ei tekiks olukorda, kus eestkostja on küll tegutsenud eestkostetava parimaid huvisid silmas pidades, kuid tal pole kohtule esitada vajalikku tõendit väljamineku kohta (nt arve või tšekk),» toob sotsiaalminister näite.
Alaealise lapse eestkoste puhul on tekitanud küsimusi ka see, kas see on piiramatu. Pevkuri hinnangul näiteks ei tohiks eestkostjal olla õigust lapse nime muuta ega anda talle enda perekonnanime, sest bioloogilisel vanemal on õigus lapse hooldusõigus taastada ning eestkostja ei tohiks muuta lapse identiteeti ega teha muid nii olulisi otsuseid, nagu näiteks usuvaliku või kodakondsuse osas.
Probleeme lahendatakse korraga
«Mõned sotsiaalministeeriumi tõstatatud probleemid saab kindlasti reguleerida määrustega, näiteks on eestkoste teostamise rahastamiseks perekonnaseaduses volitusnorm justiitsministrile olemas, seega on võimalik seadust muutmata määruse tasandil probleemi reguleerida,» sõnas ministeeriumi avalike suhete juht Diana Lorents. «Osad probleemid on lahendatavad seaduse tasandil.»
Sotsiaalminister saatis kirja lähtuvalt justiitsministri kevadel tehtud üleskutsele anda tagasisidet möödunud aasta 1. juulil jõustunud perekonnaseaduse rakendusprobleemide kohta ja vajadusel esitada ideid selle parandamiseks.
Justiitsministeerium teeb kokkuvõtva analüüsi probleemidest pärast seda, kui vastanud on kõik partnerid, infot paluti. «Kui analüüs näitab, et on kitsaskohti, mis vajavad seadusega muutmist, siis koostame meie või vastava valdkonna ministeerium sellekohase väljatöötamiskavatsuse ja seejärel eelnõu,» kinnitas justiitsministeeriumi pressiesindaja Priit Talv.
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)