/nginx/o/2011/10/11/788448t1hacaa.jpg)
Kui küsitlejad on inimestelt pärinud, kas nad on kogenud töökiusamist, on nad saanud sageli vastuseks küsimuse: «Mis see veel on?» Ometi kannatab ka Eestis seetõttu inimeste vaimne ja füüsiline tervis, nentis sel teemal uurimuse teinud Tartu Ülikooli doktorant Merle Tambur.
Euroopas tehtud uuring näitas, et meie töötajad ei oska või ei soovi endale teadvustada kiusamise, ahistamise või töövägivalla juhtumeid töökohal, ehkki tööstressi, mis võib olla nende tegevuste tagajärg, tunnevad kõik ära. Merle Tambur, milles on asi?
Sel teemal pole Eestis tõesti seni eriti räägitud ja ühiskonnas valitseb teatud vaikiv hoiak. Kui ollakse harjunud, et selline olukord töökohas valitseb, siis ei nähta ka probleemi ja ohver ei julge kiusamist tunnistada. Töökiusamist ja -vägivalda ei tunta lihtsalt ära. Isegi kiusaja ise ei pruugi teada, et ta inimesele oma tegevusega psühhotrauma tekitab.
Samas võib selle tõttu lisaks vaimsele tervisele kannatada ka inimese üldine terviseseisund ja ägeneda kroonilised haigused. Tulemusena langeb töövõime, töö efektiivsus ja motivatsioon mitte ainult ohvril, vaid ka kolleegidel, kes seda pealt näevad. Kui õhkkond on kollektiivis halb, pole seal enam kellelgi hea töötada.
Kas töökiusamine ja töövägivald on üks ja sama nähtus? Kui palju meil seda üldse esineb?
Kuna meil pole nähtust ennast veel piisavalt teadvustatud, pole ka terminid paigas. Töökiusamine ja psühholoogiline töövägivald on sisuliselt siiski sünonüümid. Seda võib esineda kollektiivi sees nii ülemuste-alluvate kui kolleegide vahel, kuid psühholoogiline vägivald võib tulla ka klientide, patsientide või õpilaste poolt. Näiteks turvatöötaja, politseiniku, aga ka hotellitöötaja, õpetaja ja müüja töö on selles mõttes riskantsemad, aga seal on ka enamasti vastavad koolitused ja rakendatud turvameetmeid.
Kui suur see probleem Eestis üldse teiste riikidega võrreldes on?
Uurimused näitavad, et meil on mingit laadi töövägivalda vähemalt kord nädalas kogenud 23 protsenti küsitletuist, mis jääb samale tasemele Soomega, kuid on rohkem kui teistes Põhjamaades. Meiega võrreldav on olukord Inglismaal ja Belgias, USAs on selline vägivaldne kogemus mõnede uuringute järgi koguni 46 protsendil küsitletuist. Tegelik olukord võib muidugi mõnevõrra erineda.
Mida saaks või tuleks ette võtta?
Mina soovitaksin teavitada inimesi neist tegevustest, mida saab töövägivalla alla liigitada ja kutsuda üles neist ka teatama. Seda probleemi on tegelikult palju rohkem, kui võiks arvata. Iga kord, kui kusagil esinen, tulevad inimesed oma negatiivsetest kogemustest rääkima.
Ohvrid peaksid pöörduma juhtkonna poole ja toimuvast rääkima. Tuleks koguda ka tõendeid ja üles kirjutada, mis on juhtunud. See tagab, et asi ei jää pelgalt emotsioonide tasandile. Ohver peaks suhtlema kolleegidega, ta ei tohiks oma murega üksi jääda, et mitte jäädagi ohvri seisusesse.
Vahel on võimalus inimene ettevõtte sees teise kohta paigutada. Kui ei saa abi organisatsiooni seest, tuleks üles otsida nõustaja. Samas tuleks kriitiliselt üle vaadata ka enda käitumine – selles võtmes, et ega ma ise pole põhjust andnud.
Tööandjad peaksid samuti enda jaoks teadvustama, millist kahju töövägivald organisatsioonile kaasa toob, ja looma ettevõtetes ennetusstrateegia. Tuleks paika panna, millised tegevused on sobivad ja milliseid tuleks vältida.
Öelda selgelt välja, et meie kollektiivis on ebaeetiline käitumine sobimatu ja töövägivalda ei sallita. Personalitöötajaid võiks koolitada, et nad tunneksid halva käitumise ära ja oskaks vajadusel sekkuda. Samuti on koolitus väga oluline, et tagada positiivsete muudatuste elluviimine organisatsiooni tasandil.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)