/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2011/10/10/787538t1h34b6.jpg)
Eesti inimesed on varmad valima hädaabi numbrit 112: kogenud päästekorraldajate hinnangul lõppeb kas kiirabi või päästjate väljasõiduga umbes kolmandik kõnesid.
Väljasõiduni viib iga kolmas hädaabikõne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Helistatakse, et tere, mul on nõuannet vaja. Kui täpsustad küsimustega, et äkki siiski kiirabi, siis selgub, et tahetakse tervisenõu saada. Aga meie meditsiinilist nõu ei anna,» rääkis häirekeskuse Põhja-Eesti vanempäästekorraldaja Merje Tamm.
Sellised kõned suunavad päästekorraldajad edasi perearsti nõuandetelefonile.
«Auto on ära varastatud, jalgratas on kadunud, ma näen, et siin laamendatakse,» tõi Pärnus töötav juhtiv päästekorraldaja Hele-Mai Karm teise näite kõnedest, mille peale kiirabi välja ei sõida, sest selliste probleemidega tegeleb politsei.
Näpuhaav ja grillisuits
Kogenud päästekorraldajad ei tahtnud kuidagi vastata küsimusele, kas häirekeskus saab ka mõttetuid kõnesid. «Helistades numbril 112, on inimesel ikkagi mure ja see ei saa olla mõttetu kõne,» lausus Tamm.
N-ö tühje kõnesid tehakse rohkem meditsiini- kui päästeteemadel. Nii näiteks on valitud 112 ka siis, kui ei osata näpuhaava kinni siduda. Suviti aga kutsutakse päästjad kohale koduaias grillivatele naabritele.
«Grillitakse suvel oma aias, kõik ohutusnõuded on täidetud, võib-olla tuleb natuke suitsu, aga naaber peab seda ohuks ja nõuab päästemeeskonna kohalesõitu. Aga see tähendab, et kui tuleb tõsine väljakutse, siis abi viibib,» selgitas Karm.
Päästekorraldajad on märganud, et talvisel ajal saavad nad vähem väljakutseid põlevate prügikastide juurde, sest siis kustutavad möödakäijad need lume abil ise. Muul ajal aga eelistatakse välja kutsuda päästeauto.
«Tihti sõidetakse maas lamavast inimesest mööda ja kutsutakse kohale kiirabi, kuid ei vaevuta vaatama minema, mis on juhtunud,» sõnas Karm. «Ometigi oleks vaja vastata ainult kolmele küsimusele: kas ta vastab teile, kas ta ümber on verd, miks te arvate, et peaks olema tarvis meditsiinilist abi,» lisas ta.
Seetõttu võibki tekkida olukord, kus kohale saadetud kiirabibrigaad ei leia väidetavat kannatanut üles, kuna see on lihtsalt minema jalutanud.
Aastavahetuse ajal on aga häirekeskusesse helistajate seas üksjagu ka neid, kes viisakalt vabandust paludes tunnistavad, et neil pole lihtsalt kellelegi teisele head uut aastat soovida.
Päästekorraldajad ei olnud tagasihoidlikud Eesti inimesi kiitma ja kinnitasid, et enamik 112 valinud inimestest oskab hädaabikõnet väga hästi teha. Tuleb aga ette ka arusaamatusi.
«Inimesed ei oska vahel öelda, kus nad elavad, näiteks ei tea nad valda. Või on nad seal eluaeg elanud ja arvavad, et kõik peaksid neid teadma,» selgitas Karm.
Päästekorraldaja sõnul ilmneb eelnimetatud probleem just vanemate inimeste puhul, kes on eluaeg elanud ühes kohas ega ole kodukohast tihti kaugemal käinud.
«Nad ütlevad «Pikk tänav» ja kui küsid, mis linnas, siis tihti selle peale solvutakse, et kuidas te ei tea,» tõi Karm näite.
Mõlemal päästekorraldajal on olnud juhtumeid, kus õnnetusse sattunud inimene on sedavõrd paanikas, et lihtsalt ei suuda öelda, kus ta asub.
«Kõige drastilisem oli see, kui helistas naisterahvas pimedal ajal ja ütles, et tema maja põleb lausleekides. Tulemüha oli kuulda. Ja ta ei suuda öelda, kus ta elab,» meenutas Karm.
«Suure tee ääres. Millise? Pärnusse viiva tee ääres. Pakun kõiki võimalusi, kuidas Pärnusse sisse saada. Ta ei tea ja ta ei suutnudki öelda, kus ta elab,» lisas päästekorraldaja.
Toona päästis olukorra möödasõitnud autojuht, kes eemalt tulekuma nähes häirekeskusesse helistas.
Pool minutit väljasõiduks
Nii Karm kui ka Tamm kinnitasid, et päästekorraldajad inimeste peale häält ei tõsta, isegi mitte siis, kui 112 valinu on paanikas.
«Kui helistaja tõstab häält, siis selleks, et temast üle rääkida, peaks vastaja häält tõstma, nii see järjest kasvaks ja kasvaks. Pealegi, kui mobiiltelefoniga väga valjult rääkida, siis ei saaks kumbki millestki aru,» ütles Karm.
Ta arvas, et kuna päästekorraldaja küsimused on lühikesed ja konkreetsed, sest lühikese aja jooksul tahetakse saada võimalikult palju infot, siis võib tekkida olukord, kus inimese pikale jutule segatakse vahele. See konkreetsus võib tema sõnul mõnele tunduda hääle tõstmisena.
Päästekorraldajad panevad inimestele südamele, et numbril 112 helistades tuleb kohe alguses võimalikult täpselt öelda, mis juhtus. Seejärel saab päästekorraldaja hakata lisaküsimuste abil olukorra tõsidust hindama.
Karmi kinnitusel peaks 20 sekundi jooksul olema selge, mis toimub, ja tõsise õnnetuse korral saab auto välja saata 30 sekundiga.
112 helistades
• öelge kohe, mis juhtus
• öelge oma asukoht
• vastake küsimustele konkreetselt
• säilitage rahu
• kui olukord/seisund muutub, siis helistage 112 tagasi
• hoidke oma telefoniliin vaba, et päästekorraldaja saaks tagasi helistada
Allikas: häirekeskus