Vabariigi president: Eestis pole keegi suvaline inimene

Riigikogu esimees Ene Ergma, president Toomas Hendrik Ilves ja proua Evelin Ilves. Foto: Raigo Pajula

Toomas Hendrik Ilves andis eile, 10. oktoobril 2011 kell 15.07 Eesti Vabariigi presidendi ametisse astudes riigikogu ees ametivande Eesti rahvale. Oma teise ametiaja esimese tööna pidas ta järgneva kõne.
 

On haruldane au pöörduda teist korda Eesti Vabariigi presidendi ametisse astudes kõnega kõigi teie poole. Rahva ehk meie enda poolt valitud parlamendi ees. Ühena meie kõigi seast.

Tänavu oleme väärikalt ja eestiliku vaoshoituse, ehk isegi väikese umbusuga tähistanud kakskümmend aastat tagasi sündinut. On neid, kes peavad meie riigile ja rahvale osaks saanud vabanemist enda teeneks või siis ajalooliseks vääramatuseks või juhuslikuks imeks. Tegelikult aga teame, et õnn soosib neid, kes söandavad tahta ja tegutseda. Iseenesest ei juhtu midagi.

Täpselt viis aastat tagasi seadsin samas saalis meile sihi elada Eesti vabaduse taastamise kahekümnendal aastal nii, nagu poleks okupatsiooni siin kunagi olnudki – aitab kibedusest ja vabadusetooja oreooli pärast kaklemisest; aitab ülemineku kaotajate ja võitjate eristamisest. Et me käitume rahva ja riigina nagu täiskasvanud, kes vaatavad vastutustundlikult homsesse. Avaldasin lootust, et Eestis tunneb iga inimene end väärika ja väärtuslikuna. Et me riik on ausameelselt oma rahva teenistuses.

Täna viis aastat targemana tunnistan, et nende sihtideni ei saa jõuda viie ja ehk isegi mitte kümne aastaga. Ent ma tunnen, et oleme riigi, rahva ja ühiskonnana liikunud valdavalt õiges suunas. Ei ole vajutud tagasi, vaid kõige kiuste on saadud kindlamaks ja paremaks. Korruptsiooni on vähem, vabakond tugevam ja tühja tülitsemist on harvem, ka siinsamas riigikogu saalis.

Me oleme peaaegu lahti saanud oma põhilisest hirmust: kas me jääme alles, kas jääme rahvana ellu? Sisemise usu ja väliste ankrukettidega, NATO, Euroopa Liidu, euro abil oleme endid, oma kodud ja pered kinnitanud oma kodusadamasse, vabasse Eesti riiki.

Aga me pole veel nii rikkad ja õnnelikud, kui oma teekonna alguses lootsime. Ent käegalöömiseks või parema marjamaa otsimiseks ei näe ma põhjust. Täna teame, et kusagil mujal ei oota meid haljamad aasad või muretumad riigid. Meie töö on teha siin Eestis. Me saame sellega hakkama, kui igaüks meist täidab oma kohust, seab Eesti huvid esiplaanile ja isiklikud huvid kõrvale.


Jakob Hurt sõnastas juba ammu meid kaua saatnud mure: meie väiksus ja oskus sellega toime tulla. Seda muret ei murra ühegi täpse rehkenduse ega teoga, vaid õige hoiakuga.

Kui edukas ja jõukas, kui kestev ja kestlik saab olla riik, milles elab vaid 1,3 miljonit inimest – ligilähedaselt niisama palju kui Helsingis koos teda ümbritsevate äärelinnadega või Taani pealinnas Kopenhaagenis? Tänapäevane linn ei vaja diplomaatilist teenistust ega saatkondi, sellel ei ole vaja kaitseväge või piirivalvet, tervishoiusüsteemi või maksuametit, politseid või ülemkohut. Linn ei saada ega varusta oma sõjaväelasi Afganistanis, ei pea ülal olümpiakoondist. Ükski linn ei osale alaliselt kõikides Euroopa Liidu allkomiteedes ühiste poliitikate või eelarve kujundamises.

Tänapäevane riik aga vajab seda kõike, sest see on kodanike tahe.

Me oleme tänaseks jõudnud veenduda, et me tuleme oma riigi pidamisega toime. Aga küsimusele «kas?» on tähtis leida kõrvale vastus ka küsimusele «kuidas?».

Kuidas tuleb Eesti riigina toime? Kas oleme piisavalt targad, uuenduslikud ja ettenägelikud?

Üks hea näide arukast riigipidamisest on meie e-riik, millega, tasub tunnistada, oleme erakordselt hästi toime tulnud. Siin oleme ammu ületanud niinimetatud uute ja vanade Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise lõhe.
Ent sellest ei piisa. Oma võimaluste selge tajumine ongi Eesti suuremaks tegemise eeldus. See on me omariikluse paradoks. Tehes kõike nagu teised, meist suuremad ja rikkamad, määrame end vääramatult olema nendega võrreldes pisemad ja nirumad. Küsimus on järelikult selles, kuidas leida Eestist seda suurust, mis võimaldaks meil jätkuvalt areneda ja kasvada, võrdselt teistega, ja samas paremini paljudest, just nii, nagu me unistame.

See tähendab, et inimestevaheliste suhetega alustades ja Euroopa võlakriisi suhtumisega lõpetades, peame mõistma oma väiksuse paratamatuid piiranguid, ja tegema nendes piirides tarku valikuid.


Et teha end paremini mõistetavaks, alustan Euroopa Liidu ja euroga. Need olid eesmärgid, millega tegelesime sisuliselt kogu põlvkonna vältel. Ainult et… kui meie koolimajja jõudsime, olid kõuepilved Euroopa taevasse juba kogunemas. Tänaseks kehastab ehmatavalt suur osa Euroopast seda, mida meie õnneks ei ole. Vastutustundetu eelarvepoliitika ja selle tulemused, lõhestatud ühiskonnad, suutmatus aduda paratamatust, et senine elukorraldus ei saa kesta, laiemas mõttes rahvast koos hoidva usalduse kriis.

Nii võibki Kreeka abistamine näida ebaõiglane, sest meie oleme ju teinud teisiti: oleme üheskoos pingutanud ja oma võimeid realistlikult hinnanud, mitte püüdnud tänast heaolu võimendada homsete võimaluste arvelt. Selline hoiak Kreeka suhtes on loogiline. Aga eelkõige lasub meil  vastutus tõusta kõrgemale emotsioonidest, kaaluda kõigi võimalike variantide tagajärgi ja teha ratsionaalne otsus.

Meenutagem Lehman Brothersi krahhi kolm sügist tagasi USAs, veelgi kaugemat, veelgi meretagusemat juhtumit. Nördinud ameeriklased nägid süüdimatult käitunud investeerimispanka ja arvasid, et las kõrbeb, nõnda käitunud panka päästa oleks absurdne. Ometi: tegemist oli tegelikult millegi märksa julmemaga, kui ühe panga saatus. Üle mõistliku piiri viidud finantsvõimendus murdus lihtsalt just selle panga kohalt. Ei adutud, millise ahelreaktsiooni see vallandab, kuidas finantssektori raputusest saab globaalne majanduskriis. Vaid aasta-poolteist hiljem lugesime majanduskriisi ohvreid Eestis kokku kümnete tuhandete töötute, järsu majanduslanguse ning suurte eelarvekärbetega avalikus sektoris, mis puudutasid kõiki: õpetajaid, kaitseväelasi ja päästeametnikke.

Kreeka või koguni suure osa ­Euroopa majandusliku kokkuvarisemise puhul pole Eestil midagi võita, ent tohutult palju kaotada. Mõistlik ja vastutustundlik on teisi aidates ka ennast aidata. Seda on mõistnud kõik, ka euroalasse mitte kuuluvad, Eestist kordades võimsama majandusega riigid. Ärme unusta, et Euroopa riikide tänane tegevus, mis võib tunduda ühtedele liiga leebe ja teistele liiga aeglane ja kitsi, on tegelikult pürgimus veenda ja ka sundida riike tegema homse jaoks tarvilikke otsuseid.

Pole presidentki nii arutu, et ta arvaks, nagu võiks vaesema riigina rikkamate ja raiskavate riikide päästmises olla midagi meeldivat.

Aga pannes kaalule võimalikud kaotused ja ähvardava kaose hinna Eesti majanduse taastunud tervisele, olen valmis seda tegema. Me ei peaks olema upsakad ja seetõttu lootma, justkui võetaks Eesti kogemus eeskujuks Euroopa Liidu tulevase eelarve- ja maksupoliitika kujundamisel. Ent me oleme osutanud, et meie viis sarnase kriisiga toime tulla on toonud tulemusi. Seda on märgatud, ning oleme ka seeläbi saanud natuke mõjukamaks.


Paraku pole Euroopa majanduse hetkeseis ainus päevateema, millele vaadates me justkui oma tegelikku suurust unustama kipume.

Euroopa Liidus näikse olevat moes ühist Euroopat maha teha. Meil kajastub see valdavalt ahvitud upsakuse kaudu, kus säetakse end mujal leviva populismi kiiluvette. Ma meenutan, et Eesti pole Euroopa Liidus kaugeltki kannataja või kaotaja. Oleme veel päris kaugel Euroopa Liidu eelarvesse netomaksja staatusest. Aastal 2012 tuleb iga kuues euro Eesti riigi eelarvesse Euroopa Liidult. Järgmise aasta olulise ja mastaapse taristu väljaehitamise maksab 80 protsendi ulatuses kinni Euroopa Liit. Piltlikult öeldes saab iga Eesti riigi ehitusobjektil rassiv töömees esmaspäevast neljapäevani palka Brüsselist ja alles reedel Tallinnast.

Pole mõtet heietada ega ka kuulata nutulaulu Brüsseli väidetavast sunnist. Kõigega, mis «sealt» tuleb, oleme ise nõustunud, ka säästupirnide ja piimakvootidega. Eesti Euroopa Liidu poliitika pole vaid Eesti valitsuse asi, mida siis teised tagantjärele tarkadena kritiseerivad. See paljukõneldud lõhe «eliidi» ja «ülejäänute» vahel eristab sageli neid, kes peavad nende küsimustega tegelema, ja neid, kes peaksid ka, aga ei vaevu seda ­õigel ajal ja õiges kohas tegema.

Toon näite: Eestil on vaja hinnata tulevast Euroopa Liidu eelarveperspektiivi kui tervikut ning nõuda endale sealt seda, milleks meil on ühtse ­Euroopa projektis õigus ja põhjendatud ootus. Polegi praegu oluline, kas see väljendub põllumeestele makstava otsetoetuse kasvus, ühtekuuluvusfondi eraldiste kosumises või muus. Ent Eestil tuleb koos oma liitlastega taotleda õiglast kohtlemist.

Kui oleme suhteliselt vaesema riigina läinud rikkamatele appi, siis on meil ka moraalne õigus küsida ühisest eelarvest suuremaid, tegelikult aga võrdsemaid toetusi.

Me vajame oma soovide selgitamisel ühiskondlikku arutelu, mis vormitakse valitsuse eelarveläbirääkimiste mandaadiks.  


Kallid kuulajad, oma riik on kallis, on öelnud üks mu kallis eelkäija. See on jätkuvalt nii. Me peame eristama, mis on meile jõukohane, mis on otstarbekas, ja mida teeme lihtsalt sellepärast, et meist oluliselt suuremad riigid midagi sarnast teevad.

Seepärast pole alati ka tark mõõta Eesti selle või teise valdkonna kulusid Euroopa Liidu keskmisega. Meile ei sobi mõõdupuu, et kõik teised ju teevad nii. Muu hulgas valitseb siin risk võtta aja jooksul omaks kõige ­aegunum ja kõige viletsam praktika.

Sageli peame mingisse valdkonda kulutama rohkem. Põhjusel, et meid on vähe, et Eesti on väike. Mõnel teisel alal seevastu tasuks olla kokkuhoidlikum. Kas me tõesti peame järgima suurriiklikku väeliigistruktuuri eraldi õhu-, mere- ja maaväestaapide ja karjääriredelitega? Kas meie välis­esinduste praegune võrk peegeldab meie tegelikke vajadusi või on siin hoopis tarvis teha ümberkorraldusi? Usutavasti annab välisministeeriumi analüüs sellele peatselt vastuse.

Ja vastupidi, on asju, kus me oleme sunnitud rohkem kulutama.

Kui mõnes suures riigis ei pane paar ajutiselt rivist välja langenud pääste­kopterit kedagi muretsema, siis Eesti-sugusele riigile tähendavad need paar kopterit kogu pääste­võimekust.
 Siin võib rumala kokkuhoiu arve väljenduda kaotatud inimeludes. Me oleme niigi väikesed, me ei saa lubada rumalaid inimkaotusi.

Teisisõnu, me peame nüüd, mil õigete vastustega ülesandelehti meile Brüsselist enam lauale ei panda, oma peaga julgelt ja uuenduslikult mõtlema. Me ei saa endale enam lubada teiste üks ühele kopeerimist. Pidagem meeles, et meile on alati edu toonud originaalsed, nutikad ja mõnikord suisa tavatud lahendused.


Oma teede, raudtee- ja energiaühenduste poolest oleme endiselt ääremaa, Euroopa ääremaa ja sestap on investeerimine taristusse üks olulisemaid eesmärke. Me ei peaks laskuma lihtsustatud vastandumisse, kas eelistada tuleks ajusid või hoopis betooni. Me vajame mõlemat. Ent kindlasti ei vaja me olukorda, kus ajud valatakse betooni, kus elu tardub, kus iga julge algatus  põrkab vastu bürokraatia betoonseina.  

Meil tuleb väga tõsiselt mõelda hariduse kvaliteedile ja endalt küsida:  kas me käitume oma laste ja seega rahvaga vastutustundlikult, kui me endiselt arvame, et igas vallas peab olema gümnaasium? Väikese õpilaste arvuga kool annab pearahasüsteemi tingimustes kindla peale vaid ühesuguse tulemuse: väljaspool linnu elavad lapsed saavad kehvema hariduse kui linnalapsed. Ja see on maal elavate laste jaoks talumatult ebaõiglane.

Aasta pärast on meil laual värskeima rahvaloenduse andmed. Kasutagem neid numbreid teejuhina kursi muutmiseks ja õigete, sageli paratamatute otsuste langetamiseks.
Ja ärme kasuta neid numbreid malakana poliitilises võitluses, kus ühed parastavad ja teised õigustavad. Me peame olema suuremad ideoloogilistest dogmadest ja olema üle  veendumusest, et kunagi tulu toonud lahendused kehtivad ka paarkümmend aastat hiljem hoopis teistsugustes oludes.  


Valitsus ja omavalitsused on vaid osa meie riigi vundamendist, vaid osa sellest, mida tuleb tugevdada. Ammu enne, kui mind viis aastat tagasi sellesse ametisse valiti, rääkisin ma samasuguse veendumusega sellest, et meil on vaja tugevdada meie vabakonda, kodanikuühiskonda. Tugev vabakond on tõhusaim kaitsesüst populismi vastu ning samas parim enesekaitse neiks juhtudeks, kui ühiskonda tabab kriis või katastroof.

Harvardi ülikooli professor Elaine Scarey on võrrelnud kahju ja ohvreid Jaapanis pärast Fukushima maavärinat ja USAs pärast New Orleansi tabanud orkaani. Ta järeldab, et sadade ühiselu kirjutamata reeglite toel toimivad jaapanlased tulid kriisiga oluliselt kiiremini ja efektiivsemalt toime kui killustunud ja lõhestunud ameeriklased New Orleansis. Mõlemal juhul võttis riigil reageerimine päris kaua aega. Aga seal, kus vabakond toimis, saadi palju paremini hakkama.  

Vabakond, kodanikuühiskond – kuidas iganes me nimetame seda vabatahtlikult kokkutulnud ja koostegutsevate seltsingute kogumikku – moodustab meie riigi selgroo ja sidekoe. Selle, mis hoiab meid sõltumatutena. See kaitseb meid riigi või kohaliku võimu pealetükkivuse eest.  

Me vajame riiki, et see meid kaitseks, ehitaks teid, hariks väikeseid ja suuri, tagaks eakatele väärika vananemise ja haigetele kättesaadava ravi. Kõigeks selleks me maksamegi oma makse. Elu kirevuse, õlatunde, ühise olemise rõõmu oskame me ise üles leida. Siin me riigi suunavat kätt ei vaja. Me teeme midagi ära, saame hakkama, võtame endi kätesse oma tänava või linnaosa heaolu. Mida rohkem kirevust see eluvaldkond sisaldab, seda paremini ühiskond toimib.  

Pisikesel, kurjal ja inimesi umbusaldaval võimul on kalduvus end tähtsalt puhevile ajada ja inimeste igapäevaellu pugeda.

Julge ja suur riik tunneb rahulolu oma inimeste aktiivsusest ning ei tüki suuremaks.

Ühiskond on indiviidide vaheline vabatahtlikust koostööst spontaanselt tekkinud kord. Riik abistab seda, aga ei sekku seal, kus tal pole asja: eraelus, meie vabakoosluse valikutes. Just selline on eduka, demokraatliku ja õigusriigi ühiskonna alusleping.


Meie riigi kõige olulisem osa on kodanik, iga elanik, kes siin teenib oma igapäevast leiba, siin sirgub või peab pensionipõlve. Inimestena saame me olla täpselt nii suured, nagu me ise seda soovime. Meie väiksus või suurus on väga suures osa meie endi hingesuurus. Sallivus, viisakus ja sõbralikkus ei sõltu rahvaarvust. See kallis vara on meil täitsa tasuta käes. Ning sellest, uskuge mind, sõltub meie edu või ebaedu rohkem kui millestki muust.

Meil on aina suuremaks jututeemaks eestlaste kolimine välismaale.  Esmane motivatsioon olla seal teenitav raha. Aga ma kahtlen, kas see on kõigi jaoks ainus ja peamine põhjus.

Ma olen väga murelik, kui ma loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus.

Hiljaaegu kinnitas seda veendumust ka peagi valmiv teaduslik ­uuring. Tuleksin küll, ütlesid inimesed, aga «seal» ehk meil siin Eestis ollakse ebaviisakad ja teiste suhtes sallimatud. Eemal olles on nad ära tundnud, et ei peagi olema tige ja kuri ja ebaviisakas. Asi on ikka meis, meie kultuuris, meie hingehariduses, mille puudus on laastav, aga võib olla ka hukatuslik.


Eestis elab veidi üle miljoni inimese. Igaüks meist tunneb kedagi, kes teab kedagi kolmandat ja sealtkaudu igaüht meist. Me kõik oleme üksteisega tuttavad, teineteisest umbes kahe «tere» kaugusel. See väiksus ja lähedus tähendab ka, et me oleme omavahel seotud. See on väiksuse kadestamisväärne võlu, sest selles ruumis on iga inimene tohutult suur ja tähtis.

Ent sellel on ka teine pool. Haavatavus. Teiste ja seeläbi meie enda haavatavus. Me käitume vahel nii, nagu elaksime suures anonüümses riigis, kus naljalt kedagi rohkem kui kord elus ei kohata; kus võime suvalist inimest solvata, sest ta ongi suvaline inimene. Eestis pole keegi suvaline inimene. Igaüks on kuidagi seotud. Me teed paratamatult ristuvad, olgu kolleegidena, alluva- ja ülemarolli vahetumisega, lastevanemate koosolekul, majanaabrite või palatikaaslastena. Kunagine hoolimatus ja kurjus, lendu lastud mürgine sõna elab seetõttu kaua, mürgitab me elusid aegumatu jõuga ning nõrgestab sel viisil me ühiskonda ja riiki.   
See ongi koht, armsad kuulajad, kus mu optimism Eesti suhtes ei ole piiritu.

Me võime siin imesid teha, aga kui me tambime meie oma inimesi, siis kuidas me tõuseme?

Kui me ei suuda arutada asju isikustamata ja sõimuta, siis pole mingit mõtet jätkata diskussiooni teemal, miks inimesed lähevad Eestist ära.

Me oleme vabad. Me elame vabas riigis, mis on meie endi tehtud. Algusest peale. Meil on vabadus teha seda, mis meile rõõmu ja rahuldust pakub. Meil on ­õigus, ja vääramatu õigus, käituda vastavalt oma südametunnistusele. Meil on õigus minna ja tulla, vastavalt oma meelevallale. Meil on võimalus olla ka kodust ära, olemata samas sunnitud tegema lõplikke valikuid, sest avatud Eesti on meie kodu, meie kese. Meil on täielik vabadus valida, millised me oleme. Me võime vabalt olla hoolivad ja lahked, sest seda ei keela keegi. Meil on vabadus olla suure südamega.

Seda vabadust lubangi presidendina kaitsta. Täpselt nii, nagu luban seista õigusriigi, Eesti julgeoleku ja meie pikaajaliste huvide eest; ja luban seista vastu lihtsaid ja kiireid lahendusi lubavale populismile. Ma luban seista vabakonna eest ja seista vastu katsetele pisendada kodanike vabadusi.

Ma luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada.

Lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.

Meil kõigil siin on võõrandamatu õigus ja vabadus öelda iga oma teo ja lausega: jah, see siin on minu ja sinu kodu, ning see on meile parim maailmas.
Ma tänan. Elagu Eesti.

Arvamused