Ajateenijad käisid lasteaialastele rividrilli tegemas

Liivamäe lasteaias olid täna külas staabi- ja sidepataljoni ajateenijad. Igasse rühma läks kolm sõdurit, kes veetsid lastega kaks hommikutundi. Postimees käis vaatamas, mida tehti ja miks.

Reamehed Mathis Bogens, Danver Kaseorg ja Peeter Veelaid olid lapsed ringi võtnud ja uurisid neilt sõbralikult: «Aga mis häält teeb vares?» Lapsed kraaksusid. «Aga mis häält teeb laps? Mis häält teeb sõdur?» «Sõdurid mossitavad vahel ka!» teatas üks tüdruk elutargalt.

Siis hakatigi lastele ette näitama, mismoodi sõdurid teevad. Kõigepeal pikkuse järgi rivvi, siis joondu. Ega see sõdurite jaoks niisama lihtne olnudki, umbes 15 põnni paigale seisma saada. Kui aga tulid käsklused: «Valvel!» ja «Vabalt!», tuli meestel kurgust automaatselt jämedam ja karmim hääl ning lapsed reageerisid kuulekamalt. «Kuidas on vabalt? Näete – jalad harki, käed selja taha ja kokku,» tuli õpetada, sest tavaarusaam vabast olemisest on lastel sootuks teine.

Soovijad said kordamööda rivi ette ülemuseks tulla, kuid ega seegi kerge olnud: «Ei noki nina! Ega sa looder ole! Mis eeskuju sa teistele annad, kui ülemus nii seisab!» Liiga rangeks siiski ei mindud, enne rivvi tagasi minekut sai «ülemus» pai ja kiita.

«See on minu parem käsi!» tõsteti üheskoos paremat kätt ja sõdurid aitasid osadel lastel kätt õige vastu välja vahetada. «See on minu parem jalg!» tõsteti siis jalga. «See on minu parem pool!» kõlas järgmisena. Käsklus: «Parem pool!» ja ikka oli rivi segi nagu puder ja kapsad. Sõdurid ei jätnud jonni ega löönud käega, vaid vahetasid visalt lastele õiget külge ette. «Ühel läks sassi, teeme uuesti!» käis tõeline rividrill.

«Kas väsisite ära?» - «Jaaaaa!» tuli üksmeelne vastus. Siis istuti maha ja arutati, mida õpiti. Lõpetuseks harjutati põrandal magamist ja hommikul ühist ringutamist. Enne laulutundi sättimist tehti sõduritega üks ühine suur kalli.

«Hästi!» kostsid lapsed üheskoos vastuseks, kuidas neile sõduritega koos olla meeldis. Mis meelde jäi, mida sõdurid õpetasid? «Seda, kuidas nad hüppasid ja loomade hääli tegid!» rääkis Kristelle. «See oli ka naljakas, kui küsis, kas teie teete loomade häält?» «Mulle meeldis kodu tegemine!» lisas Helis.

Vahelduseks hallusele müüri taga

Juulis aega teenima hakanud reamehed pidasid võimalust lasteaeda tulla vahelduseks hallile argipäevale «müüri taga».

«Nad väsivad rutem ära, kui arvasime,» sõnas Bogens. «Kiiresti saime aimu, kes on siin kamba liider, kes heitlikum,» tõdes ta samas huvitavat psühholoogilist kooli endale. «Meie ülesanne oli kõik kokku võtta ja ühiselt midagi teha.» Lapsed sõdureid ei peljanud, kõik jooksid neile vastu oma mänguasju näitama ja juttu ajama.

«Tore mõte oli siia tulla, endale tulid vahvad seigad oma lasteaias käimisest meelde,» sõnas Danver Kaseorg.

Keeruliseks ei pidanud mehed mitte endale tähelepanu saamist, vaid juttu kuulama panemist. «See on hirmus kõva pedagoogika,» tunnistasid noored mehed, et lasteaia õpetaja töö pole meelakkumine.

Osa ajateenijaid oli juba lastega õue jõudnud ja seal nende jaoks alles raskem osa algas. «See on palju raskem, kui arvasime. Nad on nii üliaktiivsed, tahavad joosta ja mängida kogu aeg – hullem, kui kasarmus,» naeris hingeldav Talis Tiivoja, kes sattus kõige vanemate laste rühma. «Neile meeldib kukil olla, tahavad, et jookseksime nendega koos mäe otsa ja mäest alla, teeksime pöördeid… Järjekord on kogu aeg taga, kõik tahavad kukile,» rääkis ta. Enne oli toas koos õpitud L-tähte ja seda, mida teevad metsloomad sügisel. «Meie joonistasime neile pildid, nemad pidid ära arvama, mis me joonistasime.» Samuti oli koos meisterdatud klotsidest relvi ja lapsed uudishimutsesid, mida sõjaväes tehakse. Tema sõnul polnud lastes mingitki hirmu sõdurite ees.

Viimastena jõudsid õue sõimelapsed. Sinna rühma sattunud reamehed Sander Saat, Markus Soomets ja Tambet Akso olid tõsiselt hämmingus sõimekatele eraldatud väikesest aianurgast, kus pisikesed oma õuetunni veetma pidid. Järgmisel hetkel aitasid nad juba usinalt õpetajal kiikesid ja autosid kuurist välja tõsta ning kaevasid koos lastega liivakastis auku.

«Algul pooled lapsed võõrastasid küll, aga pärast tulid meiega mängima. Mõned on avatumad, tulid kohe juttu ajama, teised kartsid. Ega siin ei anna midagi eriti õpetada, lihtsalt mängisime nendega,» rääkisid mehed. «Riiete selgapanemine oli lahe,» kommenteeris teine. Küsimusele, kas tundub lasteaia töö kergem kui sõjaväes, hakkasid nad taas naerma: «Kogu aeg oli mingi jama, kordamööda jonnisid.»

Vastastikku õpetlik

Liivamäe lasteaia lapsed kohtuvad ajateenijatega tihti, peaaegu iga kuu tehakse midagi koos. Õpetajate päeva puhul tulevad sõdurid lasteaeda, staabipataljoni sünnipäeval käivad aga lapsed seal külas. Esimesel advendil mängivad sõdurid esimesi päkapikke, ajateenijatele aumärkide üleandmisel esinevad jälle neile lapsed oma eeskavaga.

Lasteaia direktor Imbi Pajula rõhutas, et see on vastastikku kasulik koostöö – noored mehed saavad kogemuse, kuidas lastega toime tulla, nemad omakorda annavad lastele isamaalist kasvatust. «Meie võime isamaalisusest rääkida mida iganes, aga me kahvatume selle kõrval, kui riigi kaitsmisest räägivad baritonihäältes ja vormis mehed.»

«Lastes tuleb kasvatada austust ja lugupidamist kaitseväe vastu. Noored mehed õpetavad lastele distsipliini, lasteaias käimine annab aga meie noortele meestele julguse lastega tegeleda, et neid ei ole vaja karta. See on põimitud õppimise koht,» pidas Pajula sellist koostööd väga oluliseks.

Sõdurikodu juhataja Reet Kaljula on staabi- ja sidepataljoni ajateenijaid Liivamäe lasteaeda viinud juba mitu aastat. «Oleme enne meestega läbi rääkinud, mida me siia tegema tuleme. Ega me tule siia ju meelt lahutama – see on õpetus,» pidas Kaljula oluliseks, et noored mehed julgevad tulla lasteaeda väikeste lastega mängima, aga teisalt ka sellest päevast saadud kogemust, kuidas lapsed sõduritesse suhtuvad.

«Teisest küljest on minu meelest gümnaasiumiastmes liiga hilja hakata tegelema isamaalise kasvatusega,» sõnas Kaljula.