Neeme Raud: palun vett, palun eestimaist!

Eestimaine mineraalvesi. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Umbes 25 aastat tagasi tulin Washingtonis Ameerika Hääle toimetusse, kus siis töötasin, ja pahvatasin kolleegidele välja olulise uudise, mida just oma kodumaja liftis olin kuulnud.

Üks trullakam naabritüdruk rääkis sõbratarile, et oli teada saanud igavese saleduse saladuse: kaheksa klaasi vett päevas ja kilod kaovad!

Üks mu tollane kaastöötaja võttis tuld ja tõi sama sõnumi samal suvel Eestisse. Ameerika ime, kaheksa klaasi vett, alaline vorm. «Tean seda, sest teen seda isegi,» kinnitas ta kodumaisele publikule, kasutades USAs neil aastatel populaarset reklaamlauset.

No jah, see kunagine kaheksa-klaasi-lugu looks (ehkki üllatavalt paljudel on see Eestis meeles), aga vett joon ma endiselt täie tõsidusega. Eriti nüüd, kui eelistan ka koosviibimistel kraadidega jookidele mullivett ning liikuv elustiil nõuab pidevat keha niisutamist.

Aga ootamatult sageli, eriti peenematel vastuvõttudel, olen silmitsi suure probleemiga.

Paljud koosviibimised on hakanud mulle meenutama kindla ringi jaoks loodud veiniklubisid, kus peadki jooma veini (või kangemat) – või maksad! Mineraalvee eest kohe kindlasti. Tänuväärselt on küll tasuta hakatud pakkuma sidruniga kraanivett, mida veel mõni aasta tagasi mu tuttavate sõnul Eesti vastuvõttudel ja restoranides ei pakutud – kui liiga odavat ilmselt.

Ent vastuvõtud on muidugi üldse huvitavad kohad. Alati on põnev silmitseda neid kokkutulnuid – Eesti absoluutset eliiti, nagu neist üritustest netiväljaannetesse tulistatud pildiseeriate (megagaleriid!) pealkirjad rõhutavad. Tegelikult on asi aga hulga proosalisem, kui reapublikule serveeritakse: vastuvõtult vastuvõtule rändavad eliidiinimesed (sageli samad) joovad hinna poolest soodsat (loe: enamasti odavamat) veini ja arutavad mõttetuid teemasid à la: oh, mis su elus on eelmisest vastuvõtust (üleeile) muutunud (ei midagi!).