Lennusadamas asuvaid vesilennukite angaare, kuhu paigutatakse Meremuuseumi ekspositsioon, hakkab kütma vähemalt Eesti ainulaadne merekütte süsteem.
Meremuuseumi hakkab kütma meri
Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul on üks sarnane süsteem vaid Mäetaguse vallas Kiiklas, kus köetakse ühte elurajooni nii, et soojus saadakse kätte põhjaveest, endistest kaevandusšahtidest. «Meie tehnoloogia on enam-vähem samasugune, aga meie saame soojuse kätte mereveest,» ütles Dresen.
Alguses taheti sel eesmärgil Lennusadama akvatooriumi põhja torud paigaldada, aga hiljem töötati välja lihtsam lahendus. «Merevesi lastakse pumpadega läbi soojusvaheti. Soojusvaheti saadab selle edasi soojuspumpadele. Angaaride tornis esimesel korrusel on kolm erinevat soojuspumpa. Kogu süsteempeaks töötama ilma probleemideta, kui merevee temperatuur umbes kahe ja poole meetri sügavuses, kus seda merevett pumpadesse lastakse, ei lange alla pluss ühe kraadi,» rääkis Dresen. Reeglina ei lange Tallinna lahes isegi väga külmade talvede puhul temperatuur nõutavast ühest plusskraadist allapoole.
Suures näitusesaalis on pinda üle 7000 ruutmeetri ning seal on ka põrandaküte. Küttekaablid on betooni sees ning praegu käib nende viimase sektsiooni paigaldamine. Angaari esimest osa, kus saab olema külastajate sissepääs, köetakse veel puhuritega. Dreseni sõnul oli merekütte projekteerimisel lähteülesanne selline, et isegi kui väljas on 20 külmakraadi, siis peab ainult mereküttega olema võimalik hoida angaarides temperatuuri pluss 17 kraadi.
«Arvestades angaaride soojustust, neil on praegu soojustatud ju nii katust, kupleid kui ka kõiki betoonseinu, et poleks külmasildu, peaks see täiesti võimalik olema,» arvas Dresen. Asi peab toimima nii, et külastaja saaks ka südatalvel muuseumis mantli seljast võtta.
«Alguses me selle peale ei mõelnudki, aga nüüd on selge, et mereküte on parim variant. Angaaride kubatuur on umbes sada tuhat kuupmeetrit ja ma ei kujuta ette, kuidas me seda gaasi, elektri või kaugküttega kütaksime. Eelkalkulatsioonid näitasid, et küttearved oleksid läinud nii suureks, et me poleks suutnud neid maksta. Aga praegu loodame kütmisega ja sellele lisanduva elektrikuluga ise hakkama saada,» arvas muuseumi direktor.
See saab tema sõnul võimalikuks tänu uudsele soojustusele. Kuplite peale on pandud spetsiaalne soojustusvaht, mida Eestis ei ole varem kasutatud. Kümnesentimeetrine kiht seda vahtu annab sama efekti kui 20 cm tavalist soojustust. Kuplite peale poleks saanudki paksemat soojustuskihti panna, sest see oleks nende kuju muutnud.