Emajõe teadlased: tselluloositehase mõju pidanuks uurima

Vale on väita, et Emajõe puhul midagi uurida pole, leiab Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht ning hüdrobioloogia ja kalanduse professor Kalle Olli. Foto: Sille Annuk

Tselluloositehasele tõmmati pidurit – rahvas on rahul, emotsioonid vaibunud. Poliitikud endal kismas mingit süüd ei näe, ent Emajõge uurinud teadlased ütlevad nüüd välja, et tegelikult tulnuks tehase võimalikke mõjusid uurida, sest ühiskonnal on vaja teada, kui suurt survet võime oma veekogudele avaldada. See surve jätkub nagunii, sest ka inimketis seisnud protestijad soovivad elada mugavamat elu ja tarbivad aina rohkem.

Põhjuseid, miks Emajõgi on hapras seisukorras, ei pea seetõttu otsima mujalt kui peeglist. Neist osale on lihtsamaid lahendusi, osa nõuavad kogu ühiskonna arutelu. Küsimus on, kas inimesed tahavad neid arutelusid emotsioonideta pidada või eelistatakse kirglikult müütide eest võidelda.

Aprillis kirjutas ökoloog Kristjan Zobel, et Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi vesikond on üks läbiuuritumaid siseveekogude ökosüsteeme maailmas. «Ka tänapäeval uurib ja seirab pidevalt selles vesikonnas toimuvat suur ja maailmatasemel teadlaste meeskond peamiselt sama ökosüsteemi serval paiknevast Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskusest, aga ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist,» kirjutas Zobel Postimehes. Ta ei oskavat «ökoloogina pakkuda, mida olulist me selle veeökosüsteemi juures ei tea».

«Mida uurida? Sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid pole mõtet uurida, kui ökoloogilises mõttes on vabriku ehitamine ilma Peipsit ning Emajõge tuksi keeramata niikuinii täpselt sama võimatu nagu teist liiki igiliikurit,» kirjutas Zobel.

Tartu Ülikooli rektoriks kandideerinud Margit Sutropki teatas, et kõik on läbi uuritud. Jäi mulje, et isegi teadlased seisavad uuringute vastu.

Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht, merebioloog Kalle Olli ütleb, et see on soovmõtlemine. «Need, kes väidavad, et uuringuid pole vaja, ei ole kokku puutunud veekogude ökosüsteemidega. Kui argumendid on emotsionaalsed, viib see demagoogia, mitte demokraatiani,» osutas ta. Seda ei saanud teadlane enda sõnul keset kuuma arutelu välja öelda.

«Perspektiivis oleks just ühiskonnal vaja teadmist, kui palju me võime oma veekogusid survestada, et nendega midagi hullu ei juhtuks. Olgem ausad, see survestamine jätkub niikuinii, ühiskond areneb, elanikkond tarbib rohkem, uued tehased tulevad varem või hiljem, ka inimeste elu peab edenema,» lisas Emajõe vesikonda uurinud hüdrobioloog Peeter Pall.