Vahur Karus: varem või hiljem pidid kaotused tulema

2. aprill 2007: Eesti kontingendi ülem Afganistanis kolonelleitnant Vahur Karus (vasakul) autasustab missioonimedaliga veebel Antti Saarmad. Foto: mil.ee

Nende operatsioonide juures, mida eestlased Helmandis läbi viisid, tuli endale aru anda, et varem või hiljem saadakse kannatada, tunnistab 2006-2007 talveperioodil Afganistanis Eesti kontingenti juhtinud praegune Scoutspataljoni ülem Vahur Karus intervjuus Postimehele.

Kuivõrd teadvustasid 2006. aastal Afganistani läinud mehed juba seal väga tõsist ohtu?

Kindlasti teadvustasid. Tuletame meelde, et meil oli Iraagi kogemus kahe mehe langemisega juba olemas. Ma ei tea, kas ma võiksin öelda, et keegi ei teinud endale illusioone, aga kindlasti oldi realistid tänu sellele, mida me olime Iraagis juba kogenud.

Kuidas suhtuti toona Afganistani võrdluses samal ajal käinud Iraagi sõjaga?

See oli aeg, kus Iraak oli põhifookus. See oli aeg, kui Iraagis algas kindral David Petraeusi vägede juurdeviimise kampaania. Põhitähelepanu oli seal.

Ja mis seal salata, see tekitas ka Eestis teinekord asjade selgitamisel probleeme. Afganistan oli teisejärguline sõjatander nii ameeriklaste jaoks kui endiselt ka brittide jaoks. Tegelikult ma arvan, et 2006. aastal (kui nad asusid juhtima Helmandi väekoondist, mille alla läksid teenima ka Eesti ja Taani sõjaväelased – toim) brittide tähelepanu siiski paljuski pöördus. Just tänu sellele, et nende esimene üksus, kes sinna sisse läks, sisuliselt võitles omaenda elude eest. Ega järgmise ajaks, kellega meie teenisime, suurt midagi muutunud polnud.

Sangini piirkonnakeskuses asus üks väike patrullbaas, mille ümbruses oli umbes kilomeetri ulatuses surnud maa, sest seda baasi rünnati umbes kümme korda päevas. Aga sõdurid lihtsalt elasid seal.

Kus eestlased tollal baseerusid?

Eesti kompanii opereeris toona Camp Bastionist välja. Kompanii teenistus oli selline, et nad läksid nädalaks või kaheks välja, olid seal – Helmandi jõest läänes või idas, vastavalt sellele, kuidas vaja oli, sest me olime ainuke manööverüksus, kellel olid soomukid. Kuni Sanginini mõlemalt poolt. Vastutusala oli tavaliselt lääne pool, idasse mindi tavaliselt siis, kui oli vaja konvoisid eskortida.

Tavaliselt oldi üks-kaks nädalat väljas, siis tuldi paariks päevaks Bastionisse, et hooldused ära teha, ja siis uuesti välja.

Eestlaste ülesandeks liikumisvabaduse takistamine, et Taliban ei saaks kõrbe kasutada oma üksuste ümberpaigutamiseks Now Zadist ja Musa Qalast Sangini või tagalatoetuseks. Sel ajal Gereshk oli suhteliselt rahulik koht ja üks efekt, mida sellega üritati saavutada, oli see, et mitte lasta Gereshki tagasi Talibani kätte langeda – selle nimel sõditi Talibaniga põhja pool.

Olen lugenud viimasel aastal-paaril Briti lehtedest, et nende üksused käisid alasid ainult puhastamas, aga siis tõmbusid tagasi, 2009. aastal Helmandisse tulnud ameeriklased aga püüavad jätta sinna kohaloleku jälje.

Sel ajal oli käis mässutõrje esimene faas. Kui keegi tulistas sinu pihta, siis järelikult oli ta vastane ja järelikult oli ta vaja ära hävitada.

Kindlasti sai kannatada ka tsiviilisikuid. Britid ütlesid ise ausalt, nad nimetavad kõiki Talibaniks, sest reaalselt on raske öelda, kas sõdivad väljaõppinud Talibani, lihtsalt palgatud relvakandja, ksenofoobi või talumehe vastu, kes on vihane, et tema põldudest üle sõideti. Keegi tulistas meid, järelikult oli ta legaalne sihtmärk.

Üksus läks sisse ja kindlasti täitis ta oma eesmärki. Aga mingil hetkel tabati ära, et Taliban enam ei astu sellisesse võitlusse ja järelikult muutus suhteliselt vaba sihtmärgiks seadmine vastuproduktiivseks ja siis oli vaja omalt poolt leida teistsugune tee.

Muidugi muutus palju asju ka sellega, kes määrati ISAFi juhtkonda. Tänu sellele, et ameeriklased võtsid ISAFi üle. Isegi 2006. aastal oli Afganistanis veel kaks paralleelset operatsiooni – ISAF ja operatsioon Enduring Freedom. Ameeriklased ajasid n-ö oma rida.

Teile järgnenud eestlaste kontingendist tulid esimesed langenud. Mida te siis tundsite? Kuivõrd oli see juba enne näha, et asjad sinnapoole kisuvad?

Kindlasti oli see aja küsimus. Nende väga ründelise iseloomuga operatsioonide juures, mida me läbi viisime, andsime me endale aru, et varem või hiljem me kindlasti kannatame.

Muidugi, sõjaväelasena, ohvitserina, sa loodad, et need langenud tulevad millalgi hiljem ja hiljem ja hiljem, et sa saad võimalikult palju oma mehi hoida. Aga sõda on selline – vastasel on alati oma sõna öelda.

Arvestades, kohta, kus Eesti kompanii on ja mida meie sõdurid on pidanud seal tegema, kuidas meil läinud on?

Meil on väga hästi läinud. Afganistanis oleme me konkreetselt lahingutegevuses kaotanud seitse meest ning Andrus Nuiamäe ja Arre Illenzeeri Iraagi. see on mu isiklik arvamus, et me oleme oma vabaduse eest siiani pidanud maksma ikka väga odavat hinda, kuigi scoutidele on see olnud ränk.

Meil on olnud õnne.

Te kirjeldate 2006. aastat, kui te Afganistanis teenisite, kui perioodi, kui Talibani vastu peeti konventsionaalset sõda. Millal olukord muutus suitsiidipommideks ja rohkem peidus püsivaks vastaseks? Ma saan aru, et näiteks mullu talvel eestlastegi osavõtul Helmandis käinud operatsiooni Moshtarak puhul kadus Taliban tihti enne minema, kui NATO väed saabusid?

Ma ise läksin pärast seda missiooni 2007. aastal Rootsi kindralstaabi kooli õppima. Aastal 2009, kui tagasi tulin, oli juba põhitähelepanu liikunud Helmandi rohelises tsoonis tegutsemisele. Väga palju üksusi läks sinna sisse, sest Taliban oli ilmselgelt suundunud sinna, n-ö kohandanud oma taktikat.

Ma pakun, et muutus nende taktikas võis tulla aastatel 2008-2009, aga ma lihtsalt spekuleerin, sest ma olin vahepeal eemal. Ja pärast seda ongi tegelikult võitlus läinud pigem sellele, et Taliban ei astu otselahingusse, vaid pigem on mindud üle isevalmistatud lõhkekehade panemisele.

Mis see on siis? Terrorism?

See ei ole terrorism. See on ka sõda. Samasugune sõda nagu see, mida hispaanlased pidasid Napoleoni vastu või Indo-Hiina sõda, kus prantslased puutusid esimestena kokku n-ö mässutõrjega või ka näiteks nende Alžeeria sõda. See on endiselt sõda, aga väga madala intensiivsusega.

Kui tänapäeva sõjandusmõtlemises diskuteeritakse väga palju selle üle, kas Carl von Clausewitz (tema Napoleoni sõdade järel kirjutatud ja 1832. aastal pärast autori surma esmaavaldatud raamat «Sõjast» – toim) on endiselt relevantne, sest ta kirjutas n-ö romantismiajastul.

Clausewitz räägib väga palju sellest, et esmane eesmärk on vastase relvajõud puruks lüüa ja seeläbi oma tahe peale suruda. Inimesed unustavad, et Clausewitz on öelnud ka palju muud. Ta on näiteks kirjutanud ka seda, et nõrgem pool valib need vahendid, mis aitavad temal saavutada oma eesmärki. Ja Taliban on ilmselgelt seda teinud. Me oleme pidanud aktsepteerima lahinguvälja, mida me tavaliselt väldiksime.

Taliban näeb, et seal asub kogu rahvas ja mässutõrjeoperatsioonil sa võitled rahva pärast – sa üritad nad pöörata nende enda valitsuse heaks töötama. Ja sellel alal on raske sõdida: see on niisutuskanaleid täis, need on põllumaad ja seal on väga palju asulaid. Seal on väga lihtne kasutada just vahendeid nagu isevalmistatud lõhkekehad.

Seni, kuni me kõrbes olime, oli seda suhteliselt vähe. Seal olid suuremaks ohuks kõik need veel Vene-Afganistani sõjast jäänud miiniväljad, mille kohta polnud kaarte ega muud infot.