Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
+372 666 2387

Mis peitub kollases kastis?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Terrence B. Adamson
Terrence B. Adamson Foto: Toomas Huik

«Miks mitte? Eestis tekkis praegu võimalus ja haarasime sellest kinni,» põhjendas National Geographic Society (NGS) asepresident Terrence B. Adamson, miks ajakirja kuulsa kollase logoristkülikuga kaanele möödunud kuul esimesed eestikeelsed sõnad trükiti. Enne ühingu asepresidendiks saamist 1998. aastal töötas ta riigiametites – president Jimmy Carteri administratsioonis näiteks justiitsministeeriumi personaliülemana, aga jõudis 1969–1971 ajalehe Atlanta Constitution juures ise reporteritööd teha. Adamsoniga vestles Hendrik Alla.

Mis on National Geographic Society eesmärk?

Meie ühing on 123-aastane ja loodi eesmärgiga süvendada ja levitada geograafiateadmisi. Esimene ajakiri ilmus vaid mõni kuu pärast ühingu loomist. 1902. aastal muutis peatoimetaja Gilbert Grosvenor koos ühingu teise presidendi, telefoni leiutaja Alexander Graham Belliga ajakirja kuivast teadusväljaandest laiale publikule mõeldud populaarteaduslikuks väljaandeks. Muide, Grosvenor oli Belli väimees ja viimase äi omakorda NGSi esimene president.

NGSi missioon on panna inimesed hoolima meie planeedist ning äratada huvi selle looduse ja inimelanike vastu. Ühtlasi rahastame teaduslikku uurimistööd ja ekspeditsioone.

Osaliselt finantseerisime Robert Ballardi esimest ekspeditsiooni Titanicu vraki leidmiseks. Nii saime 1980. aastate keskel avaldada ka esimese loo Titanicu leidmisest. Machu Picchu avastas NGSi ekspeditsioon Hiram Binghami juhtimisel 1911. aastal ja meie rääkisime sellest maailmale.

Kui edukalt on NGS oma missiooniga hakkama saanud?

Päris edukalt, ma arvan. Lõpuni rahul olla pole muidugi kunagi põhjust. Meie Washingtoni peakorteris üritavad ühingu juhid parasjagu välja selgitada, milline võiks olla meie positsioon 5–10 aasta pärast ja kuidas seda mõõta. Märksõnad on pakutava info kvaliteet ja usaldusväärsus.

Ühingu tegevuse kriitikud väidavad, et see on poliitiliselt kallutatud ning mahitab sidemeid valitsusametnike ja korporatsioonide vahel.

See jutt ei pane mind eriti muretsema. Toon mõne näite: hoolimata sellest, et ilmume Hiinas, oleme kirjutanud Tiibeti probleemidest ja avaldanud intervjuu dalai-laamaga.

Mis puudutab korporatiivseid huvisid, siis loomulikult otsime reklaamikontakte: see on osa iga eraväljaande ärimudelist. Aga NG hoiab reklaami ja artiklite sisu väga rangelt lahus. Oleme USA organisatsioon, aga valitsusega pole meil mingit kokkupuudet.

Tänapäeva meediaturg ei ole trükitud ajakirjanduse vastu just lahke, näiteks U.S. News &
World Report lõpetas umbes aasta tagasi paberil ilmumise ja muutus veebiväljaandeks. Kas 20 aasta pärast loeme endiselt tekste paberkandjalt?


Ma ei usu, et trükitud sõna sureks. Eriti NG puhul. Paljud inimesed eelistavad ikka žurnaali käes hoidmisest ja sirvimisest mõnu tunda.

New York Timesi paber- ja veebiväljade võrdlemiseks tehtud uuring näitas, et inimesed pühendavad paberil esitatud tekstile rohkem tähelepanu kui samale materjalile ekraanil. Pole kahtlust, et meie meediatarbimises toimub kiire revolutsioon. Minu meelest on meediaäri seisukohalt on kõige edukam mudel kaabeltelevisioon. Seal on kaks tuluallikat: tellijate kuumaks ja reklaamiraha.

Suur osa meie brändi tuntusest tuleb just televisioonist – iga päev oleme ekraanil 270 miljonis kodus. Iga kuu ilmub seitse miljonit eksemplari NGd (5,5 miljonit inglise keeles), mida loeb kokku 45 miljonit inimest. Meie tahvelarvutiväljaandel on 100 000 tellijat ning ajakirjaga võrreldes on seda muidugi vähe. Praegu ei teeni e-ajakirjadega keegi raha.

Olen kindel, et digitaalsed väljaanded muutuvad järjest tähtsamaks. Nende laiale levikule pakub palju tuge hiljuti välja tulnud Amazon Fire’i tahvelarvuti.

NG on trükitud väga heale paberile, aga see pole kõige keskkonnasõbralikum.

See on tõsi. Teeme sel teemal tõsist uurimistööd ja üritame oma süsinikujälge neutraalsena hoida. Tegelikult on eestikeelne ajakiri trükitud isegi paremale paberile kui originaal: kohapeal trükkimine muudab ajakirja levitamise odavamaks.

Ajakiri on tuntud põhjaliku eeltöö poolest: autorid valmistavad lugu ette pool aastat või kauemgi.
Kuidas on see tänapäeva kiire tempo juures võimalik?


Meie toimetus teeb vapustavat tööd, et pakkuda lugejate ja vaatajate ootustele vastavat sisu, ja see on meeletult kallis. Muutume järjest efektiivsemaks, aga ei saa lubada endale kvaliteedilangust.

Näiteks töötab üks meie fotograafidest Mi­chael Nichols juba kaks aastat Serengeti rahvuspargis väga karmides tingimustes, et uurida, kuidas lepitada kohalike karjakasvajate ja kariloomi murdvate hävimisohus lõvide huve.

Ehkki meie ajakirjanikud töötavad vahel väga keerulistes ja ohtlikes olukordades, on mul hea meel öelda, et mitte kunagi ei ole ükski reporter või ajakirjanik ajakirja ülesandeid täites surma saanud.

NG 123 AASTAT

•    National Geographic ilmub alates 1888. aastast National Geogra­phic Society väljaandel. Iga tellija saab ühingu liikme staatuse. NG ilmub 12 korda aastas ja 34 keeles, k.a inglise keel.

•    Esimene võõrkeelne NG ilmus 1995. aastal jaapani keeles, eesti keeles tänavu oktoobrist. Esimese eestikeelse numbri trükiarv oli 15 000 eksemplari, millest suur osa müüdi esimese nädalavahetusega läbi.

•    Eestis töötab NG väljaandmise heaks kümmekond inimest, neist pooled tõlgivad lugusid. Ajakiri maksab 4,25 eurot.

Allikas: PM

Tagasi üles