«Berkeley õppekavade ja Stanfordi professoritega poleks enam oluline, kes on linnapea»

Tallinna Tehnikaülikool. Foto: Peeter Langovits / Postimees

700 välisüliõpilase ja ca 100 välisõppejõuga Tallinna Tehnikaülikooli vastne innovatsiooni- ja rahvusvaheliste suhete prorektor Alar Kolk on mees, kelle jutust hõngub visionäärlust, ambitsiooni, rahvusvahelisust.

Ta tundub mõtlevat nii kiiresti, et samas lauses on tal koos vähemasti kolm eri mõtet, vestluspartneril on aga tükk tegemist laineharjal püsimisega. Kuigi esmapilgul jääb mulje, et Alar Kolgi jalad ei pruugi üldse maad puudutadagi, nii ulmeliselt hulljulged on tema ideed, siis teod kõnelevad juba teist keelt: mees teab, mida teeb.

Oleme kokku leppinud, et Kolk kui TTÜ välissuhete pealik ja peainnovaator aitab oma tööandja varal lahti mõtestada Eesti ülikooli peamised raskused teel rahvusvahelisse tippu nii teaduses kui õpetamises.
Kolk ütleb alustuseks, et naljapärast välistudengit keegi Eestisse tooma ei hakka.

Kuidas tuua välismaalane Eestisse?

Ülikool vajab arenguks teadusprojekte, mis ületavad kõvasti Eesti riigi võimalusi, järelikult rahvusvahelistumist.

See eeldab aga väga tugevat teadlaste ja doktorantide meeskonda. Neid meelitavad aga siia koostöölepped välisettevõtetega ning maailmas kuumade ülikoolidega nagu Aalto Soomes või Berkeley USAs.

Kui tulevad kõvad teadlased ja professorid, siis nemad panevad aluse veelgi tugevamatele õppeprogrammidele. Need aga meelitavadki kohale välistudengid.

«Ülikooli tullakse ainult vingete õppekavade ja professorite pärast. Kui meil oleks Berkeley õppekavad ja Stanfordi professorid, siis pole enam oluline, kes on linnapea,» näitlikustab noor prorektor oma mõttekäiku.

Tema unistus, visioon, mille nimel iga päev töötada, on lihtne: aastaks 2018 peaks TTÜs olema vähemalt 2000 välisüliõpilast. Kuid veelgi parem, kui neid on koguni pool kogu tudengkonnast.

Vaja on uut ühiselamut ja kooli

Kolk reastab kiiresti ja mängeldes ka teised probleemid, mida on kohanud ja mis tema hinnangul meie kõrghariduse tõelise rahvusvahelistumise teel kui suured kivirohmakad ees passivad.

«Eestit ei teata, lisaks puudub meil paljudes riikides administratiivne võimekus ehk diplomaatiline võrgustik saatkondade näol. Näiteks Indias, mis on paljudele riikidele magusaim koht tudengite hankimiseks, pole meil midagi.»

Kuid välisõpilaste juurde toomine seab ülikoolile ka sisemisi kohustusi, mis ei ole kaugletki odavad.

«Meil on juba praegu ühiselamu kohtadega kitsas käes, tuleb hakata ehitama uut ühiselamut. Välistudeng linnapealt korterit otsima ei lähe, talle on siinne asjaajamine võõras. Ta pigem loobub tulemast kui kohta ei saa,» selgitab Kolk.

Kuid Alar Kolk ei paista end raskustest häirida laskvat. Ta loetleb ka valdkonnad, mille probleemistikust läbi murdmine on iga ülikooli enda kätes.

«Tõeline rahvusvahelistumine algab siis, kui on olemas siiras tahe ülikoolis maailma tasemel õppekavu õpetada,» lausub ta.

Prorektori hääl on veenev, temal küll ei tundu inspiratsiooni ega motivatsiooniga vähemaidki probleeme olema.

Kus õpivad professori lapsed?

«Teiseks, me peame olema valmis selleks, et professorid tahavad siia sõita pikemaks ajaks ja koos perega. Kohu nad elama panna? Kuhu nende lapsed kooli panna?,» laob Kolk lauale üha uusi murekaarte.

«Õnneks saab kool siin palju ise ära teha – sellel aastal avasime oma töötajatele Tipila lasteaia, järgmiseks plaanime uus rahvusvahelise kooli rajamist juba järgmiseks sügiseks,» räägib ta.

«Eestis on täna vaid üks rahvusvaheline kool, kus õppetöö toimub inglise keeles. Seal on hinnad nagu New Yorkis, kuid kohti ikka pole. Kui me aga oma kooli ei raja, siis jäävadki ülikoolis käima vaid noored peredeta külalisprofessorid, kes tulevad maksimaalselt pooleks aastaks.»

Ühisõppekavad Aalto ja Berkeleyga

Ilma pikema hingetõmbepausita käib Kolk lauale veel ühe ambitsiooni, mida seni ükski Eesti ülikool veel realiseerida pole suutnud.

«Järgmine võti rahvusvahelistumise teel on ühiste õppekavade loomine koos maailmas tuntud ja aktsepteeritud tugevate ülikoolidega. Kui me suudame jõuda ühiste õppekavadeni ja topelt diplomiteni näiteks Aalto või Karolinska Ülikooliga, siis oleme ennast automaatselt avanud ka hiina tudengitele – on ju meil poole odavam õppida kui Aaltos.»

Kuidas verivärske prorektor oma unistuste poole liigub? Kas siin on Kolgil olemas kõik asjakohased vastused.

«Oleme pidanud läbirääkimisi ja loodame, et ettevõtted nagu ABB, Microsoft, Ericssson tulevad õppekavu finantseerima, see võimaldab meil tuua juurde paremaid õppejõude. Firmad saavad vastu omanimelised loengud, saavad õiguse esimestena praktikale värvata parimad tudengid jne.»

Veel ühe kitsaskohana, millega kavas tõsiselt teha, on õppejõudude inglise keele oskuse ühtlustamine.

«Kui vaja, teeme ka õppejõududele keeletestid, nagu teeme seda õpilastele,» raiub ta, jättes endast mulje kui kõigi aegade kõige radikaalsemast ja eesmärgikindlamast inimesest, keda TTÜs eales nähtud.

Nobel TTÜsse?

Alar Kolk räägib veel palju ja huvitavalt, kohati tundub, et see visioon on juba nii reaalne, et võta ja saada juba bussid uutele tudengitele lennujaama vastu. Mis seal salata, paar päeva pärast meie vestlust loen juba pressiteadet, et TTÜ avas oma esinduse Silicon Valleys.

Mis siis, et EASiga samades ruumides, oluline, et ta on kohal seal, kus arendavad oma tulevikuteenuseid kõik maailma olulisemad IT-ettevõtted.

Kuid Kolk on mees, kes ei vaata vaid väljapoole. Ta tunnetab, et päris rahvusvahelistumisest on ülikool kaugel seniajani kuni ei teki vastavat rahvusvahelist sisekultuuri.

Võõristamist raviks välismaalkäik

«Kuni tumedanahalisele koridoris pikalt järele vaadatakse ja hiinlase ilmumist klassi suureks numbriks peetakse, oleme sellest kultuurist veel kaugel,» ohkab ta juba veidi vaiksemalt.

Selleks, et kultuur muutuks, tuleks ennekõike meie inimesed saata välisülikoolidesse. Nii tudengid vahetusüliõpilasteks kui ka õppejõud, arvab ta. Vähemasti seni, kuni kohapeal rahvusvahelist kultuurikogemust veel napib.

«Innovatsioon ja rahvusvahelistumine,» kordab prorektor Alar Kolk juba vähemasti kümnendat korda oma kooli uut mantrat ja ulatab intervjueerijale hüvastijätuks kingituse, mille tõmbab kõvasti käerandme ümber.

«Seal peal on Nobeli preemia laureaadid, me usume, et järgmine Nobeli preemia tuleb TTÜsse,» naeratab prorektor laialt ja kavalalt.

Koju sõites uurin käepaela huviga ja mulle hakkab üha rohkem tunduma, et ka mina nakatusin sellest hullumeelsest ideest, mis tõotab TTÜ, meie vana hea TIPi, muuta mõne aastaga maailma üheks ihaldatumaks kõrgkooliks. Elame-näeme!

Kes on Alar Kolk?

Alates 2011 aasta veebruarist töötas Alar Kolk (37) TTÜ rahvusvaheliste suhete osakonna juhatajana, 1.septembrist sai temast aga TTÜ esimene prorektor innovatsiooni ja rahvusvahelistumise alal. Varem on ta töötanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhatuse esimehena ning EASi juhatuse liikmena. Ta on olnud ka Eesti Tehnoloogiaagentuuri peadirektor, SA Eesti Innovatsioonifondi juhataja. Alates aastast 2000 on Kolk Eesti Innovatsioonikomitee ja paljude teiste erialaorganisatsioonide liige ning mitmete riiklike ettevõtete nõukogu liige.

Elvast pärit Kolk lõpetas Tartu Ülikooli lõpetas ta juhtimise erialal 1999. Aastal ning kaitses 2004 aastal TTÜ majandusteaduskonnas magistrikraadi. Kolk on doktori kandidaat ning valmistub kaitsma doktorikraadi Aalto Ülikoolis, teaduse ja tehnoloogia teaduskonnas. Tema teadustöö käsitleb tehnoloogilise innovatsiooni juhtimist maailma suurettevõtetes Microsoft, Google, Nokia ja Ericsson. Samuti on ta end täiendanud MITis (USA), Lappeenranta Tehnoloogiaülikoolis ning Linköpingu Ülikoolis.

Enam kui 10 aastat on Alar Kolk olnud lektoriks nii Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis kui ka Helsingi Tehnoloogiaülikoolis. Samuti on ta olnud juhendaja rohkem kui 30 uurimis- ja magistritööle Eestis ja välismaal.

Artikkel ilmus SA Archimedese koostatud Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum.