/nginx/o/2011/10/02/776458t1he505.jpg)
Laupäeval oli rahvusvaheline muusikapäev ja kolmandat aastat andsid sel puhul kohalikke muusikaühinguid koondav muusikanõukogu ja kultuurkapitali helikunsti sihtkapital üle muusikapreemiad. Muusikanõukogu puhul on see tava vanemgi – üheksa aastat –, nüüd on aga jõud liidetud. Muusikanõukogu auhinnad on kogu senise tegevuse eest, kultuurkapitali omad aga konkreetselt aastapreemiad.
Muusikanõukogu heliloomingu preemia võitis seekord René Eespere – sisendusjõulise, rahvuslikke, kultuurilisi ja inimlikke põhiväärtusi kandva loomingu eest. Interpretatsioonipreemia läks Tõnu Naissoole kui Eesti džässi suurkujule. Auhinna muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest sai Ants Saluraid, kellele anti tiitel «Eesti klaverite hoidja».
Sai natuke juttu aetud René Eesperega, kes on üks neid erinevate maailmade lähendajaid. Muusika võib ju koosneda erinevatest ookeanidest, aga nendest peaks siiski maailmameri moodustuma. Eespere on kodus minevikus ja tulevikus, nii rahvamuusikas kui barokis ning rokis, popis ja nüüdisklassikas ning see kõik kajastub tema muusikas, kus on ka palju muud peale koori- ja lastelaulude, mille järgi eestlane teda eelkõige teab.
Palju õnne! Kuidas sellistesse preemiatesse suhtute, ilmselt see ikkagi on nii, et loomingulised inimesed vajavad tunnustust, äramärkimist?
Tänan-tänan! Olete meediaväljaannetest esimene õnnitleja. Preemiad teevad selle saajale alati rõõmu, annavad jõudu ja tugevdavad eneseusku. Muusikanõukogu preemia on väga eriline, sest väljendab meie muusikaringkondade tunnustust. Olen sellest tähelepanust ääretult liigutatud.
Kui oluline on teile esiletõstmise juures rahaline külg, võib-olla saate nüüd mõne teostamata plaani ellu viia?
Olulisem on hetkel küll asja emotsionaalne pool, rahalise poole võtan aga ka tänuga vastu. Mu suvekodus Paganamaal vajavadki maja seinad kivivillaga soojustamist.
See on ikkagi elutööpreemia, selle jaoks olete veel üpris noor võitja, võrreldes ka eelmiste saajatega: Eino Tamberg, Veljo Tormis, Ester Mägi. Kas olite üllatunud ka?
Ju siis peetakse ka mind juba vanakeseks. Kas olin üllatunud? Muidugi. Suurepäraseid teoseid on aastate jooksul loonud paljud Eesti heliloojad.
Ma usun, et iga eestlane teab teid koorimuusika ja lastelaulude, ehk ka muu tõttu, aga minu arust heliloojana on suurim panus teie käekiri, sageli maagiline segu barokist, rokist ja rahvamuusikast ning eriline rütmitunnetus sinna juurde. Kui kogu teie looming oleks üks tervikteos, siis millist eesmärki see kannaks, milline oleks teie põhiline sõnum maailmale?
Vähemalt paarkümmend aastat tundub tõepoolest, et kirjutangi ühte lugu, kus on vaid palju erinevaid osi erinevatele koosseisudele. Millest, miks ja kellele? Vist eelkõige endale, vahel rõõmuks, vahel lohutuseks, ehk mingil määral ka oma eksistentsi õigustuseks. Muusika kirjutamine on mulle nagu sisenemine irratsionaalsesse maailma, kus sünd oleks pigem taassünd, surm poleks lihtsalt lõplik kadumine ... kus rõõm on segatud nukrusega, nukrus ühinenud lootusega. See maailm on justkui hingepuudutuse hetk. Kui suudan helides seda tunnet väljendada, võib sarnast puudet ehk ka kuulaja tunda.
Te olite Eesti Kongressi liige ja kirjutasite ärkamisaja-teemalise koorilaulu – kindlasti üks teie hitte – juba 1983. aastal. Nüüd me oleme juba kakskümmend aastat vabad. Kas Eestis on hea elada ja mis on probleemid?
Sündida ja elada – see on looduse, võib-olla öelda ka, et suure tähega Looja antud privileeg. Eestis on mu kodu, siin on hea elada. Olen päris palju maailmas ringi rännanud, aga iga kord pöördunud siia igatsusega tagasi. Ju siis on need emotsionaalsed sidemed siinsete lähedaste inimeste, sõprade ja paikadega mulle sedavõrd olulised. Ma elan õnnelikul ajal, ja tundub, et täitsa õnnelikult.
Probleemid? Eesti on viimase paarikümne aastaga palju muutunud, väliselt kindlasti kaunimaks, võimaluste poolest avaramaks. Kahjuks on siinsete inimeste huvid muutunud aga väga materiaalseks. Ma loodan, et me suudame siiski veel ehitada sellise riigi, kus haridus, tarkus ja andekus pole au sees mitte ainult sõnades. Tuleb jõuda sellisele äratundmisele: märka teisi, kui tahad, et sind märgatakse. Hooli, kui tahad, et sinust hoolitakse, jaga armastust, kui tahad, et sind armastatakse.
Tihti ju Eestis inimesed kurdavad, et neil ei ole kõige elementaarsemaid asju, alates rahast ja esmavajadustest, mida selle eest saab, aga meie räägime kõrgest kunstist. Mis te arvate, kas muusika kuulub inimese esmavajaduste hulka?
Kindlasti mitte. Muusika on meelelahutus, vormilt ja sisult rohkem või vähem, või siis peaaegu üldse mitte intellektuaalne, ja iga inimtüüp leiab sealt oma vajaduste rahuldamiseks just talle sobiva.
Te olete üks kuuest Eesti heliloojast, kes esindavad meid aasta pärast kaasaegse muusika festivalil Belgias, klaveriteosega «Ludus Tactus», mis valmis kolm aastat tagasi. Mis on praegu pooleli?
Praegu kirjutan teost ansamblile Hortus Musicus. Esiettekanne peaks toimuma Jüri Arraku juubelikontserdil
8. novembril Niguliste kirikus. Pärast seda alustan kohe rahvusooper Estonia tellimusega, oratooriumiga solistidele, segakoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile, mille esiettekanne on plaanis tuleva aasta aprillis. Selle suurteose pani ette kirjutada Arvo Volmer, pärast Peterburi Jaani kiriku taasavamist läinud talvel loodud «Glorieturi» ehk «Ülistagu» õnnestunud esiettekannet.
Novembris toimub veel Balti Assamblee 20. aastapäeva tähistamiseks tellitud teose «Unitas» esiettekanne Estonia kontserdisaalis. Kevadeks ma tahaks lõpetada ka pikema kammerteose «Carmina gaudii et tristitiae», see tähendab «Rõõmu ja kurbuse laulud». Pool sellest teosest, esimene ja teine osa, kõlas läinud kevadel Eesti muusika päevadel Estonia kammersaalis.
Kas olete ka mõelnud järgmise ooperi peale, võib-olla «Gurmaanid 3»?
Olen ikka. Aga «Gurmaanidele» järge ei tule. Aines järgmiseks ooperiks on aga sama intrigeeriv.
/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)