/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2011/06/14/628998t1hc90d.jpg)
Tartu nõustamis- ja õpiabikeskuse juhataja Ana Kontori hinnangul ei saa kool laste koduseid probleeme lahendada, kuid neid probleeme saab märgata ja kutsuda vajadusel appi ka linna või valla lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid.
Ekspert: koduseid probleeme kool lahendada ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riiklikult on koolis erivajadustega lastega tegelemiseks asjad uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega paigas ning näiteks Tartus ongi kõigis koolides nii psühholoog kui ka sotsiaalpedagoog. Meie oma teise tasandi tugiteenuste keskusega toetame koole.
Kogu töö algab mõtlemise muutumisest. Õpetaja peab lisaks mures lapse märkamisele olema ka jälgija, uurija, lapse kohta märkmeid tegema. Kui vaja, tulevad appi kooli enda tugispetsialistid ning koos vanemaga mõeldakse välja tegevuskava. Koduseid probleeme kool lahendada ei saa, kuid saab märgata ja kutsuda vajadusel appi ka linna või valla lastekaitsjaid ja sotsiaaltöötajaid.
Püüame omalt poolt luua ka koolivälise võrgustiku neist, kes lapsega kokku puutuvad. Sageli on need vanavanemad, suuremad õed-vennad, naabrid – neid inimesi on võimalik leida. Eriti praegu on see oluline, kuna paljud vanemad viibivad töö pärast kodust eemal ja lapsed on üsna üksi. Paraku ei asenda ka vanavanem lapsele seda turvatunnet, mida pakuvad iga päev lapse juures elav ema ja isa.
Meie keskusse jõuab lapsevanemaid, kes tunnistavad, et esimest korda neid kuulatakse – koolis on nad saanud vaid noomida, kui halb laps neil on. Pole imestada, kui lapsevanemas tekib nagu lapseski trots ja ta pole koostööaldis. Ka lapsevanemat peab mõistma! Ilma dialoogita ju ei saa last aidata.
Õpetajad kipuvad unustama, et igas lapses on midagi head, midagi kiitmist väärivat. Ka kõige pisemat edusammu tuleb märgata ja lapsele ka öelda.