Aho Rebas: ESTO päevad ei pruugi lõppeda

ESTO märk. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) plaanib 2013. aastal ESTO päevade korraldamise lõpetada, siis ÜEKN-i Eesti esindaja Aho Rebase sõnul ei pruugi see tähendada, et traditsioonilise üritusega ongi kõik. Nimelt ei sea ÜEKN mingisuguseid piiranguid – kel soovi, võib asja uuesti vedama hakata.

«See küsimus on ÜEKN-i vaevanud juba palju aastaid, mistõttu ÜEKN ütleb, et ei näe ESTO-le tulevikku ja ütleb oma vastutusest lahti,» seletas Rebas. Nimelt on seni ÜEKN, lähtudes väliseesti keskorganisatsioonide ettepanekutest, otsustanud, mis riikides ESTO-d toimuvad.

«Aga nagu on juba Kanadast teatatud ja mida ÜEKN ka väga hästi teab, siis pole ESTO nimi kuidagi kaitstud või kellegi omand ja kui mingisugune organisatsioon soovib teha uut ESTO-t, siis on selleks kõik võimalused olemas,» ütles Rebas. «Aga kaua aega pole seda kusagilt pakutud.»

Seega ei pruugi ESTO päevad lõppeda? «Ei pruugi, aga ma arvan, et tõenäosus, et neid tuleb rohkem, on kaunis väike, kui ei ole suuri organisatsioone taga,» vastas Rebas. «Kui suured väliseestlaste keskorganisatsioonid on sellest loobunud, on raske kellelgi teisel midagi suurt ja uhket saavutada.»

Viimane ESTO toimus 2009. aastal Münsteris. Selle vastu huvi väga suur ei olnud. Toona hinnati osalejate arvuks 700 inimest, kuid neistki olid enamik esinejad.

«Finantskriis oli lokkama löönud ja järgmisel nädalalõpul toimus laulupidu. Sinna tuli tõesti väga vähe rahvast,» tunnistas Rebas.

Rebas meenutas, et esimesed ülemaailmsed Eesti päevad, mida sel ajal ESTO-ks ei nimetatud, toimusid 1972. aastal Torontos.

«Alles järgmistega, mis toimusid 1976. aastal Baltimores, tuli ESTO nimi,» ütles ta. «Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli väliseestlaskond saanud nii jõukaks, et hakati rohkem suhtlema globaalses ulatuses. Tulid suured laagrid, kus tulid tuhanded noored kokku. Loodi sõprussidemeid.»

Kusjuures varasematel ESTO päevadel ulatus Rebase sõnul osalejate arv enam kui kümne tuhandeni.

«Peamiselt olid eestlased. Muidugi ka sõbrad ja sugulased, sest väliseestlased abiellusid asukohamaade elanikega ja eks neid tõmmati kah kaasa,» meenutas Rebas. «Raske on öelda, millal huvi hakkas vähenema. Tasapisi algas see üheksakümnendatel. 1996. aastal tehti katse ametlikult ESTO lõpetada, kui anti ESTO lipp muuseumile üle, aga siis tulid jälle huvilised, kes tahtsid asja edasi teha.»