Pilpaküla lennujaama juures kaob

Tallinna lennujaam asub novembris koristama oma territooriumi tagust ala, mis Nõukogude ajal inimestele aiamaaks jagati, kuid on nüüd suuresti prügimäeks muutunud ja pakub troostitut vaatepilti.

Lennujaama turundusdirektor Erik Sakkov ei oska öelda, millal täpselt platsi puhastamine algab, kuid lennujaam on talle kuuluval maal kleepinud kõigile aiaväravatele kollased hoiatussildid, mis paluvad inimestel oma asjad enne 1. novembrit ära viia ja sellest kuupäevast alates võõral maal enam mitte toimetada.

Sealkandis aiandusega tegelevad valdavalt vanemas eas vene keelt kõnelevad inimesed on olukorraga leppinud. Kõigile on selge, et lõpmatuseni ei saa võõral maal tasuta askeldada.
«Eks võtame oma asjad ja lähme ära. Ega võimu vastu ei saa. Aga kurb on, isegi õunu ei taha korjata. Muru pole ma ka enam tükk aega niitnud,» rääkis üks aiamaal askeldanud vanem naine.

Prügiga reostatud maa
Tema ostis oma maalapil oleva hästi hooldatud aia eelmiselt kasutajalt, kui too haigeks jäi. Mingeid dokumente tal maa omamise kohta muidugi pole. Nii nagu ka teistel sealsetel aiapidajatel.

«Ma olen näinud selliseid kirju, et Dvigateli peadirektor on andnud oma tehase töötajatele õiguse kasutada aiamaad. Ja täitevkomitee on andnud inimestele 1984. ja 1985. aastal võimaluse seal peenraid teha. Aga need load olid väga selgelt tähtajalised – kümneks aastaks,» rääkis lennujaama arendusdirektor Tõnu Mühle.

Õunakorviga mööda lennujaama-tagust teed kõndiv pensionär Igor meenutas, et oli oma maatüki saanud samuti Dvigatelist, 18 aastat tagasi. Eesootavast lahkumisest ta rääkida ei taha, tegevat meele kurvaks.

Kaduvikku määratud kruntidest veidi kaugemal askeldav Sergei Popov võib esialgu rahul olla, sest tema aiamaad puhastustööd esialgu ei puuduta. «Mul on siin kolm kasvuhoonet, tegemist on palju,» lausus mees ja kirus masuurikaid, kes ümbruskonda prügi veavad. Tema krundi lähedusse toodi hiljuti terve autokoorem kasutatud riideid, teise kohta aga mööblijäätmeid ja autorehve.

«Sellepärast lammutataksegi ära, et inimesed on siin kõik ära reostanud. Välismaalastele on piinlik näidata,» osutas Popov parasjagu maanduva reisilennuki poole.

Filmiks vajalik
Lennujaama juhid räägivad põhimõtteliselt sama juttu. «Kuna need ebaseaduslikud ehitised on meie maal ja riivavad lennureisijate silma, siis esimese asjana tahame selle koha lihtsalt ära koristada. Kindlasti tuleb ka lennujaama varem või hiljem laiendama hakata, aga millal, seda ei oska praegu öelda,» lausus Mühle.

Sakkov aga ei suuda mõista inimeste ootamatult tekkinud vaimustust silma riivava lägarajooni vastu. Tema sõnul sõitis bussitäis välismaa arhitekte hiljuti Tallinna arhitektuuriga tutvumise asemel sellesse pilpakülla, buss jäi porri kinni ja nad sumpasid põlvini mudas.

«Me kõik vaatame seda jama lennukiaknast ja tunneme sügavat häbi. Aga kui hakatakse maha võtma, siis on nutt lahti. Vaata et kuulutatakse veel miljööväärtuslikuks piirkonnaks,» rääkis Sakkov.
«Just käisid filmitegijad ja palusid, et ärge võtke maha, meil on vaja filmida. Film räägib sellest, kuidas inimene istub datšas ja vaatab lennukeid,» lisas ta.

Kõnealune film on Allfilmis töös olev «Vunderi salavangla», mis valmib Holger Kaintsi tunamullu ilmunud romaani «Lennukivaatleja» ainetel. Teose tegevus toimub sellessamas lennujaama-taguses aiamajakeste linnakus.

Linnainstallatsioonide festival Lift11 aga korraldab kaduvikku määratud pilpakülas täna suurejoonelise Soodevahe festivali.