/nginx/o/2011/09/12/745256t1he19f.jpg)
Jürkat ei ole enam meie seas. Just nagu Artur Alliksaare luuletuses, kus aknad on piilumiseks ellu ja uksed on lahkumiseks surma, tabas teda ootamatu südameatakk otse suvila uksel. Kohas, mida ta armastas üle kõige ja kuhu ta põgenes puhkama. Puhkama läks ta sinna ka nüüd. Õnnelikuna, sest päev enne seda tuli ta tudengitega tagasi Naissaarelt, kus vaadati magistrandide esimest koolitööd «Üksik saar».
Jürka oli rahul ja õnnelik: tööd olid head ja kursus oli käima läinud. Mis saab olla veel paremat ühele koolipapale, kui andekad ja töökad üliõpilased, ja Jürka oli uhke koolipapa! Paremat filmiõppetooli juhti kui Jüri Sillart on raske ette kujutada. Ta ise oli lõpetanud Moskvas üleliidulise filmikooli, mis oli tollal üks kõvemaid filmikoole maailmas. Jüri tahtis ka Tallinna teha filmikooli, mis hõlmaks kogu filmiõpet ja oleks võimeline andma süsteemse filmihariduse. Filmikool oli ta elu ja see ei olnud kõndimine mööda pikki ja kõledaid koridore, ilma kusagile välja jõudmata!
Jüri püüdis nagu tõeline Põrgupõhja Vanapagan hingi pühale filmikunsti altarile, et uurida, kas nad võiksid ja tahaksid saada õndsaks. Selgus, et neid, kes tahtsid, ja neid, kes said filmiviirusega nakatatud ja kes ehk hakkasid nägema maailma kogu tema terviklikkuses, sest Jüri ei õpetanud mitte ainult filmi, vaid ka Elu ennast – neid oli palju. Jüri teadis, kuidas elada: ta oskas näha ja kuulda, armastada ja rõõmustada. Ta oli kindlasti üks Püha Graali valvuritest, kes üritas hoida meie filmi vereliini...
Aastaid tagasi küsiti Sillartilt, milline on Eesti filmi seis täna. Ta vastas: lootust on. Asjad lähevad üle kivide ja kändude paremaks. Kui filme tuleb rohkem, on hästi. Kõige erinevamaid. Filmipoliitiliselt on tähtis, et oleks ka «publikufilme». Muidu öeldakse, et nokitsete seal festivalifilme teha ja ainult ise saate sellest aru.
Pärast Moskva filmiõpingute lõpetamist sattus Jüri tööle hoopiski Eesti Televisiooni ja mine tea, kuidas asjaolud oleksid läinud, kui mitte režissöör Valdur Himbek ei oleks kutsunud teda kaasa tegema mängufilmi «Tuli öös» (1973). Annet ei hoia kaua vaka all. Järgmine töö oli juba koos Grigori Kromanoviga – «Briljandid proletariaadi diktatuurile» (1975). Järgnesid sellised hitid nagu «Surma hinda küsi surnutelt» (1977), «Hukkunud Alpinisti hotell» (1979), «Metskannikesed» (1980), «Karge meri» (1981) ja «Nipernaadi» (1983).
Sillartiga seonduvalt hakati rääkima eesti mängufilmi uuest esteetikast ja väljapaistvast operaatoritööst. Sillartit võrreldi selliste nimedega tollasest vene filmikunstist nagu näiteks Georgi Rerberg. Sillarti ees olid valla kõik aknad. Teda kutsuti nii Moskvasse, aga ta oleks võinud minna ka väljapoole tollase riigi piire. Sillart jäi Eestisse, sest see oli midagi, mis oli tema jaoks valusalt oluline. Just valusalt, sest olles avara silmaringiga inimene, oli tal siin aeg-ajalt väga kitsas ja valus olla, aga see oli tema Kodu, kus tema jalad olid kõvasti kinni.
Ta jõudis operaatorina teha vaid 12 suurt mängufilmi, aga igaüks neist on jätnud mingi jälje, sest igaüks neist on oma kordumatu käekirjaga ja milleski taas avastuslikult uus. Vallates suurepäraselt operaatoritöö tehnikat, oskas ta eksperimenteerida ja oli vaieldamatult üks 1970–1980ndate omanäolisema pildikeelega kaameramehi.
Sillarti lavastajadebüüt ja ühtlasi ilmselt tema parim film «Äratus» langes keerulisse aega, esilinastudes 1989. aastal. See oli ja on tänini ilmselt üks jõulisemaid ja omapärasemaid filme küüditamisest, kus üldistus tõuseb kaugelt kõrgemale konkreetse aja ja ruumi piiridest.
Vaatamata segastele ja rasketele 1990ndatele jõudis ta teha veel paar dokumentaalfilmi ja mõned mängufilmid, millest kindlasti vääriksid märkimist dokumentaalfilm «Griša» (Grigori Kromanovist) ning mängufilmid «Noorelt õpitud» (1991) ja postmodernistlik satiir «Kuldrannake» (2006).
Sillarti unistus nagu iga filmimehe unistus oli teha filme, aga elu ei olnud siin just kõige sõbralikum. Võitsid sellest aga kindlasti tudengid, kelle kaudu ta realiseeris oma armastust filminduse vastu, jagades nendega kõiki oma teadmisi ja kogemusi ning hoides neid nagu lihane isa.
Kui inimene lahkub meie seast, siis tema piirjooned konkretiseeruvad ja kangastuvad meie mällu. Jürka, sa alati muretsesid, et sa sureksid enne, kui sa vanaks jääd. Nii juhtuski. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Ma ei tea, kas sa üldse kunagi oleksid vanaks saanud. Küllap on surmgi sinu jaoks üks suur seiklus. Mulle, ja ma arvan, et ka tudengitele, jääd sa meelde kui Põrgupõhja Jürka, kes tahtis meid teha õndsaks läbi Püha Kunsti.
Nägemiseni, hea sõber, kolleeg ja Õpetaja!
Tiina Lokk
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)