Kaas USA terrorirünnakutest: Eesti muutus sõdivaks riigiks

Kaarel Kaas (vasakul) ja Ülo Isberg Kabulis. Foto: Evelyn Kaldoja

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteaduri Kaarel Kaasi hinnangul oli 11. septembri terrorirünnak niivõrd emotsionaalne sündmus, et see sööbis sügavalt inimeste mällu.

Kaas töötas 2001. aasta 11. septembril Postimehes, kuid ta oli sellel päeval puhkusel ja jalutas kaubamaja elektroonikaosakonnas, kus ta otsis kõrvaklappe.

Elektroonikaosakonnas mängisid mahakeeratud heliga televiisorid ja ta nägi uudist, et kõik lennud on USAs keelustatud.

«Tollel hetkel ei saanud veel aru, et millega on tegemist ja jätkasin tavaliste toimetustega,» meenutas siis. «Siis helises telefon ja teises otsas oli toonane tegevtoimetaja Toomas Mattson, kes teatas intensiivsel toonil, et tulgu ma kohe toimetusse, sest Ameerikas toimub midagi uskumatut ning lennukid on lennanud pihta kaksiktornidele ja Pentagonile.»

Kaas läks seepeale toimetusse, kus avanes vaatepilt, mille tunnistajaks oli ta oma karjääris esimest korda.

«Kõik lauad olid tühjad ja inimesed seisid telekate ümber ning jälgisid otseülekannet CNNist – jõudsin toimetusse natuke enne seda, kui torn kokku kukkus,» sõnas ta.

Hiljem algas lehetöö ja koju sai Kaas tavalisest palju hiljem ehk kella 2-3 ajal ja enne voodisse minemist kuulas ta veel president George Bushi kõnet.

Unustamatu sündmus

Kaas hinnangul on 11. septembril toimunud terrorirünnakud selliseks sündmuseks, mis sööbib sügavalt mällu. Nii mäletavadki inimesed, kus nad seda uudist kuuldes olid ja mida tegid.

«Esimene emotsioon oli, et tegemist on Kolmanda maailmasõja puhkemisega,» sõnas Kaas. «Nii see muidugi polnud, kuid emotsioon annab ettekujutuse, mis oli intensiivsus ja emotsionaalne mõju ning šoki sügavus – seda isegi siit Läänemere kaldalt sündmusi teleka vahendusel vaadates.»

Väga palju sama intensiivseid kogemusi lähiajaloost ta võrdluseks ei leia.

«Kui Eesti kontekst võtta, siis augustiputš ja küllap ka pronksiöö Tallinna elanike jaoks,» mõtiskles ta. «Võib-olla ka päev, kui Eesti sai NATOsse, kuid see on oluline rohkem julgeolekupoliitikaga seotud inimestele.»

Oma mõju oli terrorirünnakul Kaasi arvates ka Eesti meediale, sest kui lehetöö jäi põhiolemuselt samaks, tekkisid välisuudiste vallas teemad, mis puudutasid terrorismi ja Lähis-Ida.

«Vahetult pärast rünnakuid kerkis Afganistani teema ja siis Iraak ning välistoimetajatel tuli ennast selle poolega maailmast põhjalikumalt kurssi viia,» hindas ta.

Võrgumeedia populaarsemaks muutumist ta terrorirünnakutega aga ei seostaks, sest veebilehed olid juba siis olemas, kuid mitte nii operatiivsed ja onlainistumine kulges Kaasi sõnul oma loogika järgi.

Eesti muutus sõdivaks riigiks

Sõjalise poole pealt rõhutas Kaas aga seda, et 11. september oli sündmus, mille tagajärjel muutus Eesti sõdivaks riigiks.

«Kui neid rünnakuid poleks toimunud, oleks meil ilmselt veidi teise kvaliteediga kaitsevägi,» hindas Kaas. «1999. või 2000. aastal olnuks mõte, et NATO väed võitlevad Afganistanis, ulmeline.»

Kaasi sõnul poleks Eesti sõjaväelastel tõenäoliselt selliseid lahingukogemusi ja teadmisi, kuidas liitlastega koostööd teha.

«Vahe seisnebki selles, et kuidas erineb autojuht, kes on õppinud sõitma õppeväljakul või simulaatoris, juhist, kes sõidab iga päev tiheda liiklusega suurlinnas,» selgitas Kaas. «Kaitsevägi on nüüd palju professionaalsem ja karastatum ning muutunud mõtteviisiga.»

Kaasi hinnangul võib Eesti ennast nüüd turvalisemana tunda, sest meie sõjaväelastel on koostöökogemused liitlastega ja reaalsed teadmised, kuidas lahingutes toime tulla.

«Operatsioonide iseloom ei mängigi siin ehk peamist rolli, sest lahingukogemus on lahingukogemus,» sõnas ta. «Iraagis või Afganistanis toimuvad operatsioonid pole ehk sarnased sellega, mida tuleb enda riigi kaitsmisel teha, kuid näiteks juhtimine ja lahingustressi talumine on põhiolemuselt samad.»

Tulevik on segane

Milliseid arenguid võib terrorismivastases võitluses järgmisel kümnendil oodata, on Kaasi hinnangul keeruline öelda, sest tooni hakkab andma rahanduslik olukord, mis sunnib eelarveid kokku tõmbama ning tähelepanu alla võivad minna poliitilised ja sotsiaalsed teemad.

«Näib, et oleme sisenenud prognoosimatuse perioodi, mille avalöögiks oli Araabia kevad: poliitilise korra ümberjoondumine kulgeb edasi, kuid mis suunas, seda on raske ennustada ja oleks vaja kristallkuuli,» sõnas Kaas.

Küll aga usub Kaas kriiside jätkumist, millele annab hoogu tööpuudus ning ressursside nappus ja hind.

«Oluline on ka see, mis saab Afganistanist, sest pole kindel, kas sealsed põhiprobleemid suudetakse kolme aastaga likvideerida,» lisas ta.

Kaas tõstis esile ka Pakistani ja isegi Venemaa, sest viimase suhetes läänega on märgata jahenemise märke.

«Samal ajal seisab Venemaa silmitsi suurte demograafiliste ja majanduslike probleemidega ning sellest, mis kursi Venemaa juhtkond võtab, sõltub julgeolek meie piirkonnas,» selgitas ta. «Kas soovitakse sisuliselt probleemidega tegeleda või valitakse tee, kus liidrid juhivad kodumaistelt probleemidelt tähelepanu kõrvale välisvaenlasega.»