Nõmme elanikud avasid tänavalaadal oma südamed

Nõmme tänavalaat kutsus elanikke avama oma väravad ja kauplema asjadega, mida endal enam tarvis pole. Elanikud polnud küll veel nõus päris oma aeda kutsuma, ent kostitama oldi valmis palju enamaga.

Aiaväravaid olid Sihi tänava elanikud küll paotanud, ent päris oma aeda või garaaži siiski kutsuma keegi veel valmis polnud. Asjad olid riputatud aiapostidele või laotatud tänava äärde toodud laudadele. Ent seda oli tehtud avali südamega.

Näiteks Mall ei müünud midagi – kõik, mis ta oma aia ette välja sättinud oli, pakkus ta tasuta kaasavõtmiseks. Nii aiaäär kui laud olid kaetud nipiga asjadega: «alkoholivaba viin», «dieetvesi», «valeraha müük teatritele» ning peeker, millel silt «anda õigusjärgsele omanikule» on vaid mõned näited.

«Eesmärk on saada asjadest lahti nii, et need lähevad õigesse kohta,» ütles Mall, kes oma sõnul ei ole enam tahtnud uuskasutuskeskusse seepärast asju viia, et ei tea, mis nendest seal saab. «Hea, kui need jõuavad nende kätte, kes neid vajavad.»

«Sotsiaalse läbikäimise koha pealt on ka väga tore üritus. Kui vaadata, ega väga paljud ju niiviisi enda juurde kutsunud pole, inimesed on ikkagi kinnised. Aga hea on saada tundma, kes naabruses elab,» ütles ta. Praegu tõdes ta, et suhtleb naabritega vähem, kui võiks, kasvõi lastel oleks tore rohkem koos mängida.

«Garaažiukse avamine on vist juba järgmine etapp,» arvas Mall naerdes.

Päevakohvik mäenõlval

Kristi ja Priit olid oma aia taha püsti pannud päris korraliku kohviku. Ettevalmistusi hakkas Kristi koos sõbranna Ingridiga tegema juba neljapäeval. Ise käisid metsas seenil, ema juurest tiriti kohale supi jaoks kõrvits, poest osteti muud vajalikku kraami küpsetisteks. Nüüd olid lauad kaetud kui täisväärtuslikus kohvikus: magusad ja soolased pirukad, quiche’id, salat. Isegi kohvimasin ja vahvliküpsetaja olid kohale veetud – paraku vedas elektrivõrk alt ja neid masinaid käima panna ei saadudki. Ka kõrvitsapüreesupp ootas keemaajamiseks elektrit.

Värsked Nõmme elanikud on juba lähiümbruse naabritega tuttav, kuid rohkem suhtlust ei teeks nende arvateski paha. «Naabritega peaks ikka läbi saama, kuidas elad kõrvuti, aga ei suhtle,» arvas naerusuine Kristi.

Kõrvalmaja Tiinalgi läks kaup hästi ja huvilisi oli palju – kuniks ei sadanud vihma, mille eest tuli kraam kilega kaitsta. Ehkki tegelikult on asjade äraandmise võimalus palju, meeldis talle just see, et sellise üritusega saab omakandi inimestega lähemalt tuttavaks. «Laada mõte on väga hea, juba enne rääkisime oma tänava inimestega, et võiks seda teha,» kiitis ta. «Kõik on täna nii sõbralikud, mõnusalt ühtne tunne. Ma olen ka Soomes sellistel kirbukatel käinud, mulle need meeldivad, ma arvan, et ka meil on sellistel üritustel tulevikku.»

Nii suussulavat õunakooki, kui pakkus Salme, ma ei mäletagi. «Koogile, koogile, viimased tükid tasuta!» hõikas ta möödujaid ligi. «Mett on, püksid, mantel – krae eest makske, mantli saate tasuta!» tutvustas ta oma kaupa. Salme on põline nõmmekas, nii et tema tunneb kõiki oma naabreid kuni järgmise tänavaotsani. «Meil on ilma igasuguste plakatiteta naabrivalve, kõiki teame,» kinnitas ta.

Põhjuseks, miks päris aeda sisse võõraid ei taheta kutsuda, pidas Salme aias peetavaid koeri. «Ega me ilma koerteta ei saa, mõelge ise, kui palju siin on praegu vargusi,» asus ta näpuga näitama aedu, kust tööriistu varastatud. «Koer ka ei aita. Mul viidi keset päeva teiselt korruselt 14 kolmeliitrist purki õunamahla ära!» torkas naabrimees vahele.

Vihmavalingud kaaslaseks

Mitmelt poolt kostis kahjutundes nurinat ilma üle, mis laadalisi ikka korduvalt korralike vihmavalinatega üle kastis. Õie puiestiku telkide ja laudade vaheline ala oli pärastlõunaks kohati mudamülgastunud, mitmed väljapanekud olid mattunud kilede alla ja küllap pelutas märg ilm ka inimesi kiiremini koju.

Oli aga neid, kes hea tujuga isegi vihmale kiidulaulu laulsid – oma meisterdatud metallehteid pakkuv Vivian ütles, et see liitis veelgi naabritega. «Kui vihm meid kõiki kimbutama hakkas, kutsusin ruttu naabri oma telgi alla. Oma küla inimesi peab aitama!»

Viviani telgiotsa alla puges enda küpsetisi ja moose pakkunud rõõmus Marju, kes kiitis festivali koduse ja perekondlikku elustiili propageerimise eest. «Ehk hakkab läbi selliste ürituste rohkem kogukonna tunne tekkima.»

Marju tõdes, et suhted naabritega kipuvad enamasti olema agressiivsed või mõistmatud. «Loodan, et see üritus lähendab inimesi,» ütles ta. Laadal pakkus ta ühe euro eest kapsa-juustupirukat, sibula-juustupirukat ning mõisaproua õunapirukat vahukoorega. «Kui figuur lubaks, ma küpsetaks sagedamini, aga vahepeal on mõõnaperioodid,» naeris ta.

Elanikud leidsid, et vähemalt korra aastas – kui mitte sagedamini – võiks sellist tänavalaata ikka korraldada.

Mõte liigub järgmise laada suunas

Üks korraldajatest Ülle Mitt oli rõõmus, et inimeste tagasiside oli ainult positiivne. «Kartsime, et autosid tuleb palju või et inimesed on harjunud rahulikult oma aedades olema ega taha sellist segadust, aga ei midagi sellist!»

Ta veendus oma silmaga, et kõige parem on inimestele midagi täiesti tasuta pakkuda, sest isegi ühe eurose osalustasu puhul hakataks ilmselt mõtlema, et keegi saab selle endale. Oma kaupade või ideedega oli tema hinnangul välja tulnud umbes 70 osalejat, aga täpselt ei teadnud temagi, sest tulla võisid kõik, kel soovi oli.

«Kindlasti tahame selliseid laatasid sagedamini kui korra aastas tegema hakata. Eriti nüüd, kui Nõmme seltsid said seljad kokku panna, näiteks käib meil mõte jõululaata korraldada,» rääkis Mitt. Selleks otsitakse aga mõnd huvitavamat kohta, kus loomise rõõm tekiks.