Ministeerium: ülikoolid on pigem praegu meie sõltlased

Mart Laidmets Foto: Margus Ansu

Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmetsa sõnul ei plaani nad rahastamisreformiga ülikoole endast rohkem sõltuma panna, vaid pigem just vastupidist saavutada.

Reformist jääb mulje, et ülikoolid muutuvad senisest rohkem ministeeriumi sõltlasteks. Kuna tegevustoetuse kriteeriumid on ebamäärased, kardavad ülikoolid, et te saate seeläbi nende üle liiga suure võimu. Kuidas kavatsete garanteerida, et ülikoolide sõltuvus ministeeriumist ei suurene?

Pigem võiks nentida, et hetkel on nad ministeeriumi sõltlased, kuna kõik, kes on ületanud minimaalse kvaliteedilävendi, saavad võrdses mahus raha olenemata tegevuse tulemuslikkusest ja seostamata neid kõrgkoolidele püstitatud eesmärkidega.

Lisaks ei näita kõrgkoolid reeglina üles erilist leidlikkust ressursside optimaalsemal kasutamisel ning raha jagatakse ära riikliku valemi alusel. Vaid lõpetajate arvu mõõtmine ei taga soovitud eesmärkide saavutamist.

Tulevikus peaks ülikoolidel olema märksa laiem vaade oma tegevustele ning läbirääkimistel riigiga saab esile tuua nii oma nõrku kui ka tugevaid külgi ja arvestada riigi prioriteete.

Kust tuleb n-ö riigi tarkus rahade jagamisel? Kui on selged valemid, siis see tagab läbipaistvuse, kuid kui riik saab läheneda igale kriteeriumile ja ülikoolile väga paindlikult, tekib kohe kahtlus poliitilises eelistamises. Kuidas kavatsete tagada süsteemi läbipaistvuse?

Ka valemeid koostavad inimesed ehk soovi korral oleks lihtne mõjutada pigem sedapidi. Kui rahastamine on valemiga väga jäigalt seotud, on valitud indikaatoritel moonutav mõju organisatsioonide käitumisele.

Samas ei ole me kavatsenud ju loobuda erinevate indikaatorite kasutamisest tulemuslikkuse mõõtmisel, pigem tuleb neid piisav kogum, et oleks selge arusaam, miks vahendite jagamise otsuseid just selliselt tehakse.

Riik peab loomulikult ka ise suutma teha strateegilisi valikuid ehk määrata prioriteedid ehk valdkonnad, kuhu peaks rohkem panustama või milliseid on vaja järele aidata, ehk ka mõnest üldse loobuma.

Nende valikute alusel saab püstitada ka konkreetsete kõrgkoolide ülesanded. Erinevalt praegusest ei hakkaks lõppotsus avalike ülikoolide puhul sõltuma ühest ministrist, vaid valitsuse otsusest.

Miks valisite just need 17 indikaatorit? Seal paistab nii mõndagi liigset või siis vastupidi puudu olevat, näiteks mis puudutab tipptasemel teadust. Kas ministeerium ise väärtustab kõiki neid kirja pandud indikaatoreid või jääb mõni neist praktikas lihtsalt paberile ning nende eest antavad «plusspunktid» sümboolseks?

Indikaatorite valimisel lähtusime rahvusvahelisest kogemusest.

Tippteadust väärtustatakse piisavalt teaduse rahastamisel. Reformi üks eesmärk on väärtustada rohkem ka õppetöö läbiviimist ja seda suunda peaks indikaatorid näitama, muuhulgas ka tudengkonna mitmekesisuse väärtustamist.

Kõrgkoolid on erinevad ja kõiki ei saa hinnata samade näitajate alusel, kuid üldiselt on kavas kõiki kasutada.