Kanalisatsioonikaevu kukkunud neiu hukkumise eest ei vastuta keegi

Õnnetuspaik Pärnu jõe ääres. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Viimase aasta sees on kanalisatsioonikaevu kukkumise tõttu hukkunud viis inimest, kuid surma eest kanalisatsioonis ei vastuta mitte keegi, selgus ühe seetõttu surnud neiu vanemate meelehärmiks.

Diana Aitai oleks 3. septembril saanud 23-aastaseks, kuid tema sünnipäeva peeti tänavu postuumselt, sest ta on üks neist, kes viimase aasta vältel on kaevu kukkumise tõttu surnud, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

«Ma ei taha, et keegi unustab seda, mis siin juhtus. Ja mina ei saa seda unustada,» räägib Diana ema, Pärnu linnaorkestri viiuldaja Irina Aitai.

Diana kukkumine ja uppumine märgistamata veevõtukaevus oli niigi šokk, kuid see, kuidas lõppes ametlik juurdlus, tundus perele otse öeldes näkku sülitamisena. «Viha! Suur viha, tõesti,» kirjeldas ema oma tundeid.

Tragöödia raputas kogu Pärnut, sest Diana oli maast-madalast vaat et imelaps. Nii kodulinnas kui kaugemal oli perekond Aitai tuntud eelkõige kui esperanto entusiastid. Juba varateismelisena esines mitmekülgselt andekas neiu olümpiaadidel nii Eestis kui välismaal. Vaid 13-aastaselt saadeti ta Eestit esindama ÜRO ülemaailmsele laste- ja noorsoofoorumile New Yorgis. Diana ettevõtmiste nimekiri on kirju ja rahvusvaheline.

Pärast gümnaasiumi valis ta psühholoogia eriala Tartu ülikoolis, ehkki võimalus oli ka kohe välismaale minna, seda enam, et Diana isa elab ja töötab Inglismaal.

Jäljed lumel said ootamatult otsa

Tänavu 26. jaanuaril käis parajasti kodus talvist koolivaheaega veetnud Diana hambaarsti juures. Sealt lahkudes helistas ta emale, kes andis parasjagu muusikakoolis tundi. «Hääl oli nii rõõmus ja õnnelik, mulle just jäi meelde see hääl,» meenutab Irina Aitai.

Mõni hetk hiljem nägi sanatooriumi Tervis massöör Aile Kuningas juhuslikult aknast välja vaadates üksikut neiut maja taga Pärnu jõe ääres kõndimas. See tõmbas tähelepanu, sest suur plats oli paksult täis linnast koristatud lund. Kui mõne hetke pärast paistis silmanurgast justkui sähvatus või järsk liikumine, tõstis massöör uuesti pilgu ning enam ei olnud naist paista. Kuningas läks õue ning nägi seal jälgi, mis ühes kohas ära lõppesid.

«Ma mõtlesin, et vaatan neid jälgi, et kuidas see saab niimoodi olla, et need lihtsalt järsku ära lõpevad. Siis kuulsin mingit häält ja see tuli maa alt. Hakkasin maha vaatama ja veel seda kaevu ei näinud, sest lumi oli kõvasti üle põlve. Ja ma nägin seda kaevu praktiliselt siis, kui seisin seal ääres. Nii et kui Diana ei oleks oma viimseid hingetõmbeid seal kaevus teinud, siis mina oleksin otse teiselt poolt sinna kaevu sisse läinud,» kirjeldas massöör.

Seejärel helistas ta päästjatele, kuid kui kõne oli lõppenud, oli kaevus vaikus ja ka vee peal ei olnud enam kedagi näha. Kümne minutiga kohale jõudnud päästjad õngitsesid neiu nelja meetri sügavuselt välja, kuid ta oli juba surnud.

Irina Aitai ei tee saladust, et lapse surm, lisaks nii mõttetul ja rumalal moel, lõi ta täiesti rööpast välja. Ent see, kuidas lõppes ametlik uurimine, teeb ta lihtsalt tigedaks.

«Seda mina klassifitseerin tapmiseks, ma teisiti seda ei nimeta, see ei ole mingi juhus, see on tapmine,» leiab ta.

Kriminaalasi lõppes süüdlast leidmata

Ringkonnaprokurör Anne sillaots rõhutas aga, et keegi ei ole Diana surma tahtnud, seetõttu ei tule mõrv kõne alla. «Ma rääkisin nüüd surma põhjustamisest ettevaatamatusest ja selleski osas on menetlejad teinud kõik, et kahtlusalust välja selgitada. See ei ole osutunud võimalikuks. Tegemist on õnnetusjuhtumiga,» nentis ta.

Augustis, pärast seitse kuud kestnud uurimist, allkirjastas prokurör Anne Sillaots kriminaalasja lõpetamise määruse tõdemusega, et süüdlast pole.

«Me ei suutnud tuvastada seda kahtlustatavat, kellele oleks saanud kahtlustuse või siis edaspidi süüdistuse esitada. Ehk siis nimetatud kaevul ei tuvastatud omanikku. Selgus, et 1970ndatel tuletõrje veevõtukohaks rajatud kaev asub küll linna maal, aga ei kuulu formaalselt kellelegi. Ehkki vähemalt suvel liigub jõe ääres palju jalutajaid ja linn on mõne sammu kaugusele saatuslikust august üles seadnud isegi kergliiklustee märgi, siis auku nad omaks ei tunnista,» rääkis prokurör.

Linnavara peaspetsialist Karin Pärmann vastas küsimusele, et kui augu äärde märk pandi, miks ei märgatud auku ennast kinni panna, et märgi paigaldamise ajalugu ei oska ta kommenteerida. «Küll aga ma tean seda, et see märk on sinna pandud eelkõige sellepärast, et sellesse piirkonda ei sõidetaks autodega edasi,» sõnas Pärmann.

Linna ei saa vastutusele võtta

Edasi läheb juriidika veel peenemaks. Isegi kui linn oleks saatusliku augu omanik, ei saa teda surma põhjustamise eest kriminaalkorras vastutusele võtta. Nimelt ei saa prokurör Sillaotsa sõnul vastutusele võtta juriidilise isikuna riiki, kohalikku omavalitsust, kelleks Pärnu linn on, või muud avalik-õiguslikku juriidilist isikut.

«Küll aga, kui me oleks mõne linnaametniku lohakuse tuvastanud, siis teda füüsilise isikuna me saaks vastutusele võtta,» tunnistas Sillaots.

Pärast õnnetust kattis augu Pärnu linnavalitsus. Omastel ja lähedastel on siiski palju küsimusi. Näiteks tähelepanelik lehelugeja teatas juba mullu augustis, see on viis kuud enne tragöödiat, Pärnu Postimehe toimetusele sanatooriumi taga varitsevast ohtlikust kaevust ja fotograaf tegi sellest ka pilti. Paraku see toona lehes ei ilmunud ja info väidetavasti linnavalitsusse ei jõudnud.

«Kui seal oleks vähemalt mingi märkki üleval olnud, mingi pikk toigas sisse visatud, et inimene näeb, ei hüppa sinna sisse /.../, siis seda õnnetust ei oleks juhtunudki,» ütles hukkunud neiu isa Peeter Aitai.

Tavamõistus ütleb, et põhivastutajad on metallivargad, kes kaane ära vinnasid. Seda enam, et väikeses linnas olid konkreetsed kahtlusalused teada. Juriidiliselt on ka see prokuröri sõnul tupik.

Tavaliselt kriminaalasja ei algatata

«Kui me nüüd arutleks selle üle, kas me saame metallivargale süüks panna seda, et ta võis ja pidi ette nägema, et viie kuu pärast sinna keegi kukub, siis hakkame väga kahtlema, kas tema teo ja tagajärje vahel on ikka põhjuslik seos ja kas me saaksime seda tagajärge temale süüks panna,» ütles prokurör Sillaste.

Enda sõnul tegi ta kõik, et süüdlast leida. Tähelepanuväärne on tema sõnul ainuüksi see, et Pärnus üldse selle kohta kriminaalasi algatati. Mujal Eestis pole tema sõnul kaevusurmade puhul isegi seda tehtud.

Diana isa aga leiab, et kui sellised tegematajätmised jäävad karistuseta, jäetakse asju tegemata veel paljudes kohtades ja ohvreid tuleb juurde.

Pere vaidlustas eelmisel nädalal kriminaalasja lõpetamise määruse. Kui see ei toimi, proovivad nad anda linna tsiviilkorras kohtusse.

Lisaks tegi Peeter Aitai valitsusele kodanikualgatuse korras ettepaneku muuta metalli kokkuostu korda nii, et müüja saaks raha kätte alles mitme kuu pärast, mis võtaks ära stiimuli metalli odekolonni või narkotsi saamiseks varastada.