Eesti kergejõustiku häda – MM polnud paljude jaoks tähtsaim

Anna Iljuštšenko tehnika lagunes täielikult lõppvõistlusel ja suutis ta ületada vaid 1.89. Foto: EKJL/mumm.ee

Kergejõustiku MMil võistelnud üheksast Eesti sportlasest kuus rassisid hooaja tähtsaima jõu­proovi eel Hiinas üliõpilastele mõeldud universiaadil. Daegus MMi jälginud Peep Pahv analüüsib, millise jälje jättis see nende sportlikule vormile.

Eesti kergejõustikukoondise esinemise üle pole põhjust nuriseda – üks medal ja veel kolm kohta esimese 12 hulgas pole üheksaliikmelise esinduse kohta sugugi paha. Kuid tulemus võinuks olla veel parem, kui kõik sportlased oleksid keskendunud just selleks jõuprooviks.

Daegus kõrgushüppes 12. koha saanud Anna Iljuštšenko tunnistas vahetult pärast võistlust, et suureks paisunud koduigatsus sundis teda mõtetes vaagima, kas alustada kohvri pakkimist enne või pärast kõrgushüppe lõppvõistlust. Kannatamatult ootas ta juba järgmist varahommikut, et kodu poole teele asuda. Mõni päev varem oli aga Iljuštšenko ühe ajakirjanikuga vesteldes rääkinud, et sooviks juba tagasi oma igapäevasele tööle hambakliinikus.

Mõlemad märgid viitavad, et hooaja tähtsaima võistluse ajaks oli Eesti parim naiskergejõustiklane vaimselt väsinud.

Abiliste puudus

Iljuštšenko viibis kodunt eemal kolm nädalat ja pidi kogu selle aja saama hakkama tervislikel põhjustel Eestisse jäänud treeneri Martin Kutmanita. Tundub ebatõenäoline, et sportlane suudab sedasi tegutsedes säilitada hea hüppetehnika ja püsida tervikuna tippvormis. Iljuštšenkot sundis nii vara Eestist lahkuma suur soov võita universiaadilt medal. Paraku tõi Iljuštšenko selle täitmisel ohvriks just MMi. Eelvõistluses jätkus tal küll jalgades teravust, et ületada head klassi näitav 1.95 ja seda tänavu juba kolmandat korda, ent see oli ka kõik. Juba eelvõistlusel hoojooksu ja hüppetehnikaga kimpus olnud Iljuštšenko piirdus lõppvõistlusel vaid algkõrguse 1.89 alistamisega.

«Hooaja lõpuks lagunes mu tehnika täielikult. Ma pole kolm nädalat treenerit näinud ja ta ei ole saanud mind harjutamisel nõustada,» nentis ta. Just selles lauses peitubki valus tõde. Kõikide panuste asetamine MMile oleks eeldanud universiaadile sõitmise asemel veel nädal või poolteist kodus treeneri pilgu all harjutamist ja alles aklimatiseerumiseks vajalikul päeval Koreasse lendamist. Vähemalt MMi 6. koht oli tema jaoks saadaval. Sportlase rahastamise seisukohalt olnuks see aga ülioluline.

Universiaadil osalemine oli suur risk ka korraldusliku poole pealt. Hiinasse sõitnud koondisel oli küll kaasas kaks massööri, kuid polnud arsti. Lisaks oli kõikide kergejõustiklaste peale vaid kaks treenerit. See kivi ei lenda siiski kergejõustikuliidu, vaid universiaadile sõitu korraldanud akadeemilise spordiliidu kapsaaeda.

Just abiliste puudus maksis kätte mitmevõistlejale Grit Šadeikole, kes Hiinas haigestus ja sai normaalset ravi alles Daegusse jõudes ning kergejõustikukoondise arsti Mihkel Mardnaga kohtudes. Tagantjärele võib vaid õnne tänada, et Šadeiko sai universiaadil teise päeva alguses kaugushüppes nulli. Sellises seisus 800 m jooksu läbimine oleks võinud mõjuda laastavalt.

Universiaad tuletas end Šadeikole meelde ka Daegus. 800 m jooksu ajal tekkisid tal jalgades krambid ja võistlus jäi pooleli. Mardna hinnangul oli krampide tekkes süüdi pikalt palavas kliimas viibimine – higistamine viib soolad organismist välja, lisaks lühikese ajaga tehtud kaks mitmevõistlust…

Maris Mägi jaoks oli Daegu MMi 400 m jooksu poolfinaal 13 päeva jooksul juba viies start. Nii ränkraske ala jaoks oli seda palju, eriti veel arvestades asjaolu, et suvel vaevas piigat ületreenitus. Seepärast on mõistetav, et MMi poolfinaalis polnud Mägi jalgades isikliku rekordi lähistele küündimiseks vajalikku jaksu.

Üks positiivne näide

Raskem on hinnata universiaadi mõju Marek Niidu ja Mihkel Kuke vormile. Neist esimene tunnistas, et tuli MMile vaid kohusetundest ja erilist tulemust ei oodanud. Teine viskas aga mõlemal võistlusel oma keskpärasel tasemel.

Kuid on ka positiivne näide. Universiaadil saavutatud kuld võttis Märt Israelil MMi ajaks maha kõik pinged. Tulemus oli hiilgav – temast sai maailma neljas kettaheitja. Kuid kettaheide on teistsugune ala, kahe võistluse vahele jäänud päevadest piisas taastumiseks täielikult. Veelgi tähtsam on see, et Israeli MMi tulemus oli universiaadi omast parem – seega oli vormitipp rihitud ikkagi Daegusse.

Kuid universiaad polnud ainus Eesti kergejõustiklaste fookust hajutav võistlus. Niit sättis tippvormi kevadel toimunud USA üliõpilasmeistrivõistlusteks ja oli MMi ajaks tühi. Mägi püstitas isikliku rekordi märtsis Austraalias ega jõudnud suve jooksul sellele enam päris lähedale. Šadeiko jaoks oli mõistetavalt hooaja tähtsaim üritus kuldmedaliga lõppenud U-23 EM. Mihkel Kuke hooaja ainus 80-meetrine vise pärineb aga MM-piletite jagamisel otsustavaks saanud võistluselt.

MMiks sättisid vormikõvera tippu vaid kettamehed Israel ja Gerd Kanter ning kümnevõistlejad Mikk Pahapill ja Andres Raja. Neist kolm esimest lõpetasid MMi esikümnes. Rohkem polegi vaja midagi tõestada.

Hinded