Noorpere elutöö paistab Euroopani

Käed külge: Hannu (keskel) ja Triinu Lamp sikutavad koos mölder Jaaguga poolesajakilost viljakotti, lapsed Mariann ja Gustav püüavad samuti oma panust anda. Foto: Priit Pullerits

Suured teod ei sünni sugugi ainult Tallinnas. Selleks et midagi tõeliselt ajaloolist korda saata, on teinekord kasulik suunduda sügavale provintsi.

Kassid on nihkunud lahinguvälja eesliinile. Pärss ja Värkel – nii on nende nimed – peavad vaenlased kahjutuks tegema juba enne, kui nood ihaldatud saaki üldse noolima pääsevad. Kui pääseks, tähendaks see, et Pärss ja Värkel pole oma ülesandega hakkama saanud.

Nüüd, sügise saabudes, läheb lahinguväljal eriti tuliseks. Vaenlased ründavad kõigi jõududega kõigist ilmakaartest. Õnneks saabub kahele kaitsjale abiväge: küla pealt tuleb hallikarva triibulistele Pärsile ja Värklile appi tumemust valge sabaotsaga kass. Üheskoos teevad nad pealetungijaile halastamatut säru – ja tunnevad selle üle uhkustki: tassivad pooleks näritud hiired pererahvale vaatamiseks. Ikka mitu tükki päevas.

See on hirmtähtis töö, mida kassid Järvamaal, Roosna-Alliku ja Aravete vahele jääval laial lagendikul teevad. Nad kaitsevad lumivalget objekti, millist teist Eestimaal kusagil ei leidu. Ei leidu ka Lätis ega Leedus ega Soomeski.

Nad kaitsevad Seidla külas hollandi tuulikut, ainsat, mis üle-eelmise sajandi lõpus Eestimaal tegutsenud ligi poolest tuhandest sama tüüpi tuuleveskist praegu veel tuule jõul vilja jahvatab. Nad vastutavad selle eest, et närilised paksude kiviseinte taha vilja sisse pidutsema ei pääseks.

Kasside tööandjaks on Tallinnast pärit kolmelapseline noor perekond, kes alles mõni aasta tagasi tegutses globaalsel areenil, kaugel-kaugel Seidlast, mida enamik, hoolimata selle lähedusest Tammsaare-paikadega, Eestimaa kaardilt vaevalt mängeldes üles leiaks.

Euroopast koju
Eelmisel pühapäeval ei saanud Hannu Lamp, kes nimetab end veskipoisiks, hetkekski rahu. Lääne poolt lähenesid tumedad ähvardavad pilved, tuul muudkui paisus ning veski tiivad, mis ulatuvad pööreldes maapinnast 21 meetri kõrgusele, kihutasid täiskiirusel, tehes nelja-viie sekundiga ühe ringi. Kui kiirus veelgi tõuseb, võib veski lõhkuma hakata.

Ja pole välistatud, et mehhanismid võivad kiirest-tihedast hõõrdumisest põlemagi minna. Hoogu tuli pidurdada. Selleks tõmbas Hannu mölder Jaagu abiga kahel tiival nööridest kokku heledad plagud – nagu rehvitakse purjelaeval purjed.

Just keskkonnainvesteeringute keskuses töötav Hannu Lamp (36) koos abikaasa Triinuga (33) on peategelane loos, kuidas 18. sajandist pärit Seidla veski uuesti tuule tiibadesse sai ja nüüdseks juba aasta jahugi on teinud. Viiekorruseline tuulik paistab avaral väljal silma kilomeetrite kaugusele, kuid kujundlikult öeldes võiks paista isegi üle poole Euroopa: Eestile lähima töötava hollandi tuuliku leiab kas Taanist või Saksamaalt.

Ilmselt oleks ka Seidla tuulik langenud ajahamba saagiks, kui Triinu Lambi vanaema poleks elanud naaberkülas Kaalepis. Suviti talle külla sõites ei jäänud lapselapsele märkamata, kuidas veski iga aastaga üha õnnetum välja nägi.

Küllap seisaks Seidla tuulik nüüd varemeis, kui Triinu poleks läinud mehele Hannu Lambile. Hannu oli viis aastat osalenud Pakri poolsaarele Eesti esimese tuulepargi rajamises. Moodsa taastuvenergiaga tegeldes küpseski tal unistus, et kunagi tulevikus võiks omada päris isiklikku tuuleveskit. «Näiteks kas või pensionisambana,» lisab ta.

Kuus aastat tagasi, kui perekond Lamp elas Luksemburgis, kus Triinu töötas Euroopa Kohtus juristi-lingvistina, tõlkides kohtuotsuseid eesti keelde, jäigi neile silma kuulutus, et Seidla veski on müügis. Juba sama aasta lõpus sai see nende omaks. «Vahetasin mugava euroametniku töö leivaküpsetamise vastu,» tunnistab Triinu.

Pilt, mis Seidlas noortele veskiomanikele avanes, polnud just rõõmustav. Tuulik oli aastaid seisnud, uksed valla. Katus ei pidanud sademeid. Tiivad olid juba 1960. aastate lõpus küljest kukkunud.

Enamik seadmeid oli küll alles, kuid mitte seisukorras, mis lubanuks need tööle panna. Nii ei jäänud üle muud, kui kirjutada europrojekt ja küsida tuuliku taastamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt toetust. Nad said ligi miljon krooni. Kuid kolmandik vajaminevast summast tuli ikkagi endal kokku saada.

Ühtäkki, kaks ja pool aastat tagasi, läks tööga kiireks. Euroraha tuleb ju ettenähtud ajaga ära kulutada. Hannu leidis Saaremaalt mehed, kes tuulikuehitust jagavad – olgugi et nonde kogemus piirdus pukktuulikute tegemisega.

«Muidu oleks pidanud spetsialistid Hollandist tooma, seal on neid sadu, aga rahakott poleks neile peale hakanud,» lausub ta. Saarlased otsisid talvel metsast ehituseks sobivad puud ja kuigi need vajanuks korralikuks kuivamiseks vähemalt kaks aastat, tuli aja survel võtta risk ja juba järgneval kevadel taastamisega pihta hakata.

Karm konkurents
Kui kraana ligi kümme tonni kaaluva veski pea tunamullu sügisel paika tõstis ning saabus aeg veenduda, kuidas veski tööle hakkab, mängis ilmataat vingerpussi. Tuul, mis oli alalõpmata ehitamist seganud, haihtus äkki kui tina tuhka. Nii tuli katsetuseks seadmeid käsitsi mitme mehe jõul ringi ajada.

Selgus: tuulik töötab!
«Aga kui töötab, siis on patt jahu ainult kanadele anda,» sõnab Hannu.
Kui esiotsa oli perekond Lambil kavas tuulik lihtsalt töökorda saada, siis peagi hakkas idanema mõte teha ajaloomälestisest tegutsev ettevõte. Mis siis, et hollandlased, kellelt nad taastamistööde eel nõu käisid küsimas, olid hoiatanud, et karmid euronõuded, mis kohustavad sisseseades kasutama roostevaba terast, saavad tõenäoliselt ületamatuks takistuseks.

Kartus, nagu ilmnes, oli ülepaisutatud. «Veterinaar- ja toiduameti inspektor, kes kohal käis, oli lahke ja positiivselt meelestatud,» meenutab Triinu. «Ta ütles, et jahu on madala riskiastmega, ega sellega midagi hullu juhtuda saa, ja aitas meil pabereid täita.» Ainuüksi enesekontrolli plaan hõlmas veerandsada lehekülge.

Selle aasta algusest ei ole Seidla veski enam pelgalt turismiobjekt. Ehkki kevadel käis seal pea iga päev mõni klassiekskursioon, käib nüüd vähemalt korra nädalas ka tõsine jahutegu. Päeva jooksul saavad veskikivid ja sõelad tehtud kuni 300 kilo nisu- ja rukkipüüli ning -täisterajahu.

Tõsi, ega seda kerge müüki panna ole. Kauplusi huvitab peamiselt vaid hind, mitte see, et jahu on pärit Eestimaa tuuleveskist, ja hind, kui võrrelda Säästumarketiga, räägib pea mitmekordselt Seidla veski toodangu kahjuks. Üks suur poekett teatas, et müügile pääsuks on vaja ka triipkoodi – ja see maksab 7500 krooni.

«Arvutasin siis, kui palju jahu on meil vaja selleks toota, ja loobusime,» lausub Triinu, pere tööjaotuse järgi veski perenaine, tegelikult praegu täiskohaga ema.
«Lihtne Exceli arvutus näitab, et kogused peavad olema nii suured, et kasumit ei tule,» lisab Hannu. «Meil ei ole mingit mõtet elektriveskitega võistelda.»

«Võib öelda, et hoiame ühte hääbuvat traditsiooni kunstlikult elus,» sõnab Triinu.
Sellegipoolest, kui turunduskeeles rääkida, on neil hakanud oma kliendibaas tasahilju välja kujunema. Üha rohkem on tekkinud koduseid leivaküpsetajaid, kes Seidla veskist 10–20 kilo kaupa jahu ostavad.

Lambid söandavad unistada kõige rohkem sellest, et millalgi tulevikus suudaks veski end ära majandada. «Praegu maksame tootmisele ikkagi peale,» tunnistab Triinu.

Viimastel aastatel on Triinu ja Hannu Lamp koos poja ja kahe tütrega veetnud kogu aja, mis Tallinnas üle jäänud, oma veski kallal. Vähemalt leidub, mida üheskoos teha, põhjendavad nad, sest muidu oleks igaühel ainult oma töö või õpingud. Ja vähemasti, märgib Triinu, on nad elus nüüd midagi tõelist ära teinud.

Kui tuul pahinal puhub – ja Seidla avarail väljadel juhtub seda enamiku aastast –, oleks võimalik veskile ka generaator taha ühendada, et näiteks tuuliku sisevalgus selle jõul tööle saada.

«Ütleme nii, et oleme end keerulisteks aegadeks ette valmistanud,» lausub Hannu. «Toit on olemas, vesi on soe, pirn ka põleb.»
Ja hinnalise valduse kaitse eest hoolitsevad vaenlase suhtes halastamatud kassid.