:format(webp)/nginx/o/2011/03/28/547017t1h5feb.jpg)
Väikese parvlaevaga Munalaiu sadamast läbi lainete Kihnu saarele kõikudes teadsime oodata värvilistes rahvariideseelikutes naisi kai ääres, mööda kruusateid põrisevaid külgkorviga mootorrattaid ja rõõmsat melu kuulsa Rock City juures. See kõik oli seal ka oma tuntud headuses olemas. Aga mida ei osanud oodata, oli iseäralik rõõmus meel, mis inimeste nägudelt kõikjal vastu peegeldus.
Korraliku ajakirjanikuna olin mõelnud küsida, millest siin saarel elades kõige rohkem puudust tuntakse. Kui Kuraga Elvi vastas, et kokakoola plaasa, mäkdoonalds ja mõni spaa võiks olla, sain aru, kui rumalalt olin küsinud. Mind naerdi ehtkihnlasliku huumoriga lihtsalt välja. «Ei me tunne puudust millestki,» sain vastuseks mitmelt teiseltki naiselt, keda sama küsimusega tüütasin.
Veel üllatas see, et Kihnu Virve omaga sarnaseid – ja sugugi mitte kehvemaid – ansambleid on saar täis. Nad kõik esinevad meelsasti ka kaugelt tulnud külalistele, ja teevad seda suure rõõmuga. Kuraga talu pereansamblit kuulates ei saanud me silmi lahti 72-aastaselt memmelt, kel kõik see aeg muhe naeratus näol püsis. See ei lahkunud hetkekski ka tema kahe tütre ja tütretütre palgeilt. Sellist esinemislusti kohtab mandril harva.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)