Aastaid Itaalias elanud Maret Ani, kes teatas eelmise kuu lõpus suurest tennisest loobumisest, on nüüdseks oma vigadest aru saanud. Pikka aega lootsid Eesti pöidlahoidjad, et lisaks Kaia Kanepile ründab temagi maailma absoluutset tippu ühel maailma populaarsemal spordialal. Aga läbimurre jäi saavutamata.
«Andsin küll endast sada protsenti,» tunnistas Ani (29) Arterile oma kodulinnas Rakveres, ent lisas siis ootamatu avalduse: «Aga ma ei ole tennisearmastaja.»
Tohoh?!?
«Mulle meeldib tennis,» seletas ta, «mulle meeldib adrenaliin, tahan alati võita, aga just see, et ärkan igal hommikul üles ja tahan kindlasti trenni teha, tagakätt paremaks saada – see ei ole mul nii veres nagu pärisproffidel, kellele see on olnud elu eesmärk. Et tipus olla, pead elama ainult ühele asjale, ja mind see ei tõmmanud.»
Maret Ani räägib järgnevalt, kui kurb ja valus, isegi meeleheitlik võib olla elu alal, kus auhinnasummad ulatuvad miljonite dollariteni.
Maret, tegite kevadel suurtulemuse keemiaeksamil: 87 punkti sajast. Kuidas oli see pärast pikka koolipausi võimalik?
Õppisin. Käisin varem Tallinna reaalkoolis ja puudusin hästi palju, käisin võistlustel. Eelmisel sügisel, kui 11 aastat oli vahele jäänud, läksin uuesti kooli. Mul oli Rakvere täiskasvanute gümnaasiumis hästi hea õpetaja. Võtsin ka eratunde, nii et lõpuks hakkas keemia täitsa meeldima. Oleksin isegi rohkem punkte saanud, aga näpuvead tulid sisse. Ei viitsinud üle kontrollida.
Kui raske oli pärast 11 aastat uuesti koolis alustada?
Kartsin, et on raskem. Pabistasin. Näiteks algul oli raskusi eesti keeles kirjandi kirjutamisega. Mäletan, et kui olin juba mitu aastat Itaalias elanud, tuli meili teel ühele intervjuule vastata ja siis mõtlesin tükk aega, kuidas õigesti kirjutada. Itaalia keeles olnuks mul lihtsam.
Mis argumentidega veensite end 10. klassi tüdrukuna kooli spordi nimel katki jätma?
Ega valikuvõimalust olnudki. Läksin reaalkoolis 10. klassi, aga seal läheb keskkooliaste mitu korda raskemaks. Siis hakkasin nii palju reisima, et ei saanud enam koolis hakkama, ja läksin järgmisel aastal õhtukeskkooli.
Mängisin sügisel ühe hea turniiri, itaalia kohtunik nägi seda ja tuli pakkumine Itaaliasse minna. Nad otsisid mingit idaeurooplast, tõusvat staari. Läksin jaanuari lõpus emaga end sinna näitama.
Mäletan, et jäin veel palavikku, ei saanud õieti mängidagi, aga asi otsustati siiski ära ning märtsis oligi Itaaliasse minek. Treenerid ja elamine oli seal kinni makstud, see variant tuli ära kasutada, sest Eestis oli tol ajal raske. Alles juuli lõpus tulin nädalaks koju. Kool jäi väga tagaplaanile.
Kui keeruline oli noore tüdrukuna võõras kohas sisse elada?
Tegelikult ei tahtnud ma alguses seal sugugi olla. Päris raske oli: keeleprobleemid, palav kliima, lisaks olin üksinda. Ja ega mul olnud veel eesmärki, et sada protsenti tennisele pühenduda ja profisportlaseks hakata. Kogu mu elu oli sassi löödud. Aga tasapisi sain kõigest üle, ja kui lõpuks ka tulemused tulid, oli kohe palju lihtsam.
Kui kõrgel nägite oma võimete lage?
Kõigepealt oli eesmärk maailma saja parema hulka jõuda, siis tipp-70 sisse saada. Need on tegelikult väga suured hüpped, kuigi paberil tundub, et mis seal vahet on. Tagantjärele mõeldes oleks võinud tipp-50 kindlasti kätte saada. Ütlen ausalt, et tipp-10 sisse ma vaevalt oleksin saanud. Tehnikat mul oli, füüsist samuti, aga mu närvikava ei oleks vastu pidanud. Kuid närvikava on kõige tähtsam, kui tahad päris kõrgele jõuda.
Käisite isegi psühholoogi juures. Mida temalt lootsite?
See spordipsühholoog, kelle juurde mind treener Itaalias viis, ei meeldinud mulle. Kohe esimesest momendist tundsin, et ei taha selle mehe juures olla. Ta andis mulle mingeid tilku, et siis olen hommikul rahulikum – see oli täielik jama! Psühholoogi juurde minekuks pead olema ikkagi valmis, muidu võtad seda kui oma eraellu sekkumist.
Tundsin oma nõrkusi küll, aga olin suhteliselt uhke ega tahtnud, et mingi tüüp tuleb ja näitab, mis ma tegema pean. Siis leidsin teise psühholoogi, naisterahva, kellega mul klappis väga hästi. Kuna mu elu oli segamini, siis oli tal õigus, et kui ma väljaspool väljakut rahulik ei ole ja oma asju korda ei saa, siis sisimas ei ole asjad kindlasti korras. Võtsime eesmärgi, et väljaspool väljakut tugevamaks ja asjad paika saada.
Mis ta tegi?
Rääkisime. Rääkisin talle endast palju, ja ta pani mind mõtlema, kuidas ma käitun teatud puhkudel ja mida võiks proovida teha. Ta ei öelnud, et pean tegema nii või naa. Aga temast oli palju abi. Nüüd pooldan psühholooge kõvasti, sest nad ei tule sulle näpuga näitama, vaid aitavad sul ennast mõista, miks sa selline oled, miks sa niimoodi tunned, ja tänu sellele saad ennast parandada. Seal olid väiksed nipid, mis aitavad.
Näiteks?
Kui läksin üksi Alessandriasse elama, siis psühholoog soovitas, et hoia külmkapp täis, siis pole üksindustunnet, ning mine õhtul ja jaluta kas või rahva seas, aga ära istu kodus ja mõtle ainult ühe asja peale.
Kas vahepeal ei tekkinud Itaalias mõtet, et põgeneks Eestisse tagasi?
Kui ma 17-aastaselt ära läksin, tulin suvel nädalaks Eestisse. Ja mul oli nii kurb enne tagasisõitu, et hakkasin kaks päeva enne isegi nutma. Eestis oli nii mõnus! Aga kartsin, et kui otsustan Eestisse tagasi tulla, siis ega ma enam tennist mängi – väga raske oleks olnud siin ainult spordile pühenduda.
Jõudsite viis aastat tagasi maailma edetabelis 63. kohale. Miks sealt edasi ei õnnestunud murda?
Tuli päris karm trauma: vigastasin vasakut deltalihast. Kuna mul oli hea edetabelikoht, sain kõikidele suurtele turniiridele peale ega raatsinud pausi teha. Mängisin muudkui edasi, kuni lõpuks ei saanud tagakätt üldse lüüa ega isegi servi õieti visata. Ma ei saanud enam reketikottigi üles tõsta! Lõpuks läksin arsti juurde ja kuulsin, et kui ma kohe pausi ei tee, siis võib juhtuda, et ma ei saa enam kunagi mängida, ja paus tuleb teha vähemalt kahe-kolmekuuline.
Millest vigastused tekivad? Teil on neid olnud palju.
Ülekoormusest. Tennises on uskumatu tamp taga: iga päev pead mängima ja tegema füüsilist trenni, iga nädal lendad uude kohta, kus on erinev kliima, erinev väljak. Paned niimoodi jaanuari algusest kuni oktoobrini välja, ja konkurents on väga-väga tõsine. Kui tahad edetabelis tõusta, siis mängid ja mängid ja viimaks tulevadki vigastused, sest keha on kogu aeg pinge all.
Kas praegu olete terve?
Kükitada on küll raske, põlved jäävad kohe valusaks, krooniline põletik lööb sisse. Juba kolm aastat ei saa ma üle kümne minuti joosta. Viimased kaks aastat jäigi sügisene ettevalmistus lahjaks, mistõttu jalad olid juba suveks küpsed.
Pidasite karjääri jooksul ligi tuhat kohtumist. Kuidas suutsite end selles rutiinis värskena hoida?
Tuli võtta üks nädal ja üks turniir korraga. Mulle ei meeldinud kunagi pikki reise teha, algul ei meeldinud mulle isegi Ameerikas käia. Aasias ei ole ma kordagi mänginud. Kui tunned, et ei taha enam järgmisele turniirile minna, vaid tahad kodus puhata, saad end arstitõendiga maha võtta (naerab).
Keegi ei saa öelda, et sul ei valuta kõht või põlv. Arstid ei saada sind kohe röntgenipilti tegema. Nad saavad tihti mängijatest aru. Ikka tuli ette väikseid fiktiivseid vigastusi, kui rohkem ei jaksanud. Muidu on trahvid väga suured, kui sa mängima ei lähe.
Oma kodu teil nende aastate jooksul välismaal vist ei tekkinudki?
Viimastel aastatel oli mul üürikorter Alessandrias, niipalju kui seda koduks saab nimetada. Olin seal aastas kokku umbes kolm kuud. Enne seda elasin üle seitsme aasta esimese treeneri villas.
Nüüd Rakveres on küllap palju kodusem?
Siin on vanematel oma maja. Allkorrusel elavad nemad, teisel korrusel elas mu vend, aga tema läks Soome tööle ja elama, tal on lapsed ka seal. Nüüd elan mina seal.
Rakveres on muidugi parem. Alessandrias on palju immigrante ja kahtlaseid tegelasi, väga hea meelega seal üksinda kuskile jalutama ei lähe – päris ohtlik. Nad tahavad isegi su majja kippuda. Näiteks helistab keegi alt ja ütleb, et aednik tuli, tehke uks lahti. Aga meil polnud maja sisehoovis ühtegi taime.
Eesti inimene ei kujuta sealset elu ettegi. Kui Rakveres võib maja uks päev läbi lahti olla, siis seal on vaja kõik kogu aeg luku taha panna. Uudistes räägitakse muudkui, et mingi rumeenlane või marokolane või tuneeslane röövis või vägistas või tappis. Kuigi mul oli üks albaania perekond naabriks, nemad olid väga toredad.
Mulle on kaks korda tahetud neljatärnihotellis tuppa sisse ronida. Ükskord tegin kell kaks öösel silmad lahti ja nägin, et mehel on pool keret läbi akna juba minu toas. Karjatasin nii kõvasti, et ta ka ehmatas ja pani jooksu. Järgmisel päeval ei saanud seepärast isegi mängida, kaotasin.
Teine kord, kui mul telekas mängis – mulle meeldib telekaga magama jääda –, kuulsin, et uks käis. Ilmselt sai ta aru, et keegi on toas üleval, ja pani ukse kinni. Läksin uksesilmast vaatama ja nägin, et keegi jooksis minema.
Teenisite karjääri jooksul 734 010 USA dollarit. Kuhu see on läinud?
Kõigepealt lähevad sellest maksud maha, keskmiselt 28–30 protsenti. Hiljem, kui mul sponsor ära kadus, pidin sellest rahast kõik kulud ise katma: treeneri kuumaks, minu ja treeneri reisikulud, hotellid, söögid. Kõik, mis sisse tuli, läks põhimõtteliselt välja.
Kui palju sellest summast alles on?
Hakkan ma nüüd seda ütlema! (Naerab.) Väike osa.
Miks otsustasite viimaks Itaaliast ikkagi Eestisse naasta?
Tuli pikk vigastuspaus ja mis ma Itaalias ikka üksinda istun. Oli juulikuu, tulin suveks Eestisse. Meil on perel mere ääres Mustoja külas oma maakoht. Ja ei tahtnudki enam ära minna. Nii hea oli eelmine suvi siin!
Kuulda on olnud, et ega te Itaalias ikka päris üksinda ka istunud.
Oma korteris istusin ikka täitsa üksinda. (Muigab.)
Eesti tennisekorüfee Toomas Leius ütles, et võite pärast abiellumist tippsporti tagasi tulla.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2011/09/02/732452t1h37d8.jpg)