Meistriõpe käib ülikallites kutsekoolides

Niisugune on teeninduskooli puhastusteeninduse labor. Foto: Peeter Langovits

Rohkem kui 200 miljoni euro suuruse Euroopa Liidu toetusraha abil on ümber ja uueks ehitatud või lähiajal uuenduskuuri läbimas 25 kutsekooli õppehooned ja õpilaskodud.

Ainuüksi tänavu on ametikoolidesse õppima asuda soovinud ligi 14 000 noort, kokku omandab seal teadmisi ja oskusi ligi 30 000 õpilast.

Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli kinnisvarahoolduse viimase kursuse õpilaste kätemeri tõusis küsimuse peale, kui paljud neist kavatsevad pärast kooli lõpetamist välismaale tööle minna. Kooli direktor Dimitri Koromnov ja õppealajuhataja Eda Kõo raputasid vaevumärgatavalt pead, sest teavad varasemate lõpetanute kohta, et vaid üksikud lähevad Eestist minema. «Enamik teist jääb tööle oma praktikakohta,» väitis Koromnov.

Õpilased nimetasid läbisegi Iirimaad, Soomet ja Norrat, kus neil juba tuttavad ees ja kus ootab kõrge palk. Direktor tõi noored maa peale – niisuguseid summasid, mida võõral maal loodetakse teenida, nende oskuste juures maksma ei hakata.

Noorte näod väljendasid uskmatust, aga nad ei kibelenud ka vaidlema. Vaid üks tumedapäine noormees oli oma valikus täiesti kindel – tema ootab Vene passi, kolib esivanemate maale tagasi ning usub, et tal on seal oluliselt rohkem võimalusi kui Eestis.

Põhikooli järel eriala ja keskharidust omandama läinutele meeldib mehaanikakoolis õppida. Kõik muutub veel põnevamaks, kui paari kuu pärast valmib Euroopa Liidu toetusraha, 8,5 miljoni euro eest remonditav ja juurdeehitatav töökodade kompleks. Lisaks sellele on oma õpilaste kätega ja täiskasvanute täiendusõppe pealt teenitud lisaraha eest peaaegu täielikult uueks remonditud ka ülejäänud koolimaja.

Õpingute kõrvalt tööle
Kinnisvarahoolduse grupi õpetaja vaatas üle klassi ja luges noortele sõnad peale: Eesti riik võimaldab teil heades tingimustes õppida eriala ja lisaks võite veel vabalt ükskõik kuhu mujale riiki tööle minna. Millised suurepärased võimalused! Klass kuulas vaikselt, endasse tõmbunult.

«Mina ei lähe kusagile,» teatas Aleksei Prager esimesest pingist ja nihkus lähemale pinginaabrile Susanna Rastile. Tüdruku näole ilmus kerge puna, kui poiss kõigi ees valjult lisas, et tema on oma õnne leidnud ning tahab Eestis elada ja töötada. Suvel rabas ta paar kuud täismehe eest fassaaditöödel ja teenis 600 eurot.

Õppealajuhataja teab, kui paljud poisid õpingute kõrvalt tööl käivad ning mitte ainult endale, vaid kogu perele elatist teenivad. Teab ka, kui paljud kooli seepärast pooleli jätavad, kuigi õppetööd üritatakse ka individuaalselt korraldada, et noor ametitunnistuse kätte saaks. «Meil on suurem osa Lasnamäe lapsi ja palju sotsiaalseid probleeme,» lausus Kõo.

Esimesel koolipäeval tuli taas kord üks noormees ja teatas, et peab kooli pooleli jätma, sest leidis tööd ning on töötute vanemate kõrval ainuke, kes leiva lauale saab tuua. Õppealajuhatajal ei jäänud üle muud kui ohata ning loota, et tubli noormees millalgi hiljem kooli tagasi tuleb ja ka hariduse saab.

«Eriti sel aastal on nii meie kui ka teistesse Tallinna koolidesse, nii eesti- kui ka venekeelsetesse tulnud üle Eesti palju õpilasi. Siin on võimalik õppimise ajal tööd leida, mis näiteks Ida-Virumaal pea võimatu, ja ka edaspidi on suurem lootus tööd saada,» selgitas direktor. See on omakorda koolijuhtidele lisapeavalu tekitanud – ühiselamukohti ei jagu.

«Arvestasime 50 kohaga kahe teise kooli ühiselamus nagu tavaliselt, aga neil on endalgi neid kohti vaja,» lausus Koromnov, aga oli veendunud, et lõpuks kohti ikka tekib. Kunagi oli mehaanikakoolil endalgi ühiselamu, aga need ruumid on vahepeal noortekeskuse ametiruumideks antud.

«Vene lastele meeldib tööd teha!» kiitis kolmandat aastat mehaanikakoolis töötav Kõo omalt poolt. «See on hämmastav, kuidas nad on valmis alati aitama ja tundma end vajalikena.»

Tulevad ka viielised
Kuue aasta tagusest ajast, mil Koromnov mehaanikakooli juhatama tuli, on kool tundmatuseni muutunud. Ka see oleks võinud olla üks kümnetest kutsekoolidest, mis paarikümne aasta jooksul Eestimaal suletud, aga nüüd käib siin igapäevaselt õppimas tuhatkond last, noort ja täiskasvanut.

Siia on oodatud nii erivajadustega lapsed, põhikoolis jänni jäänud kui ka näiteks tippkeevitajad, kes just sellest Eesti koolist rahvusvahelise sertifikaadi võivad saada.

Samas pole näiteks Haapsalu kutsehariduskeskuses sugugi veel kõik õppekohad täidetud. Lausa avamata jäi ehituspuuseppade eriala – oli vaid kaks huvilist. Järelkonkurss on ka tisleri erialale. Üldse kimbutab kõiki ehituserialasid, mis masu ajal ilusti täitusid, taas õpilaste puudus.

Kuid IT-erialale avati lausa kaks gruppi – konkurss oli 2,6 soovijat kohale. «Eelmisel aastal räägiti palju, et IT-sektoris on töötajaid puudu, küllap see avaldas mõju,» arutles kooli direktor Ingrid Danilov. Jätkuvalt populaarne on kokaamet ning eelkõige täiskasvanute ja ka juba kõrgharitute seas pakub huvi mööbli restaureerimine.

«Eelmistel aastatel oli meil väga popp loodusturismi eriala, aga sel aastal sinna tungi ei ole,» ütles Danilov, arvates, et Läänemaal on need, kes sellest erialast huvitusid, jõudnud juba nende kooli ja peale tulemas palju pole. «Ilmselt tuleb see eriala ümber korraldada millekski muuks.»

Kooli õpilaste arv on hoolimata üldisest keskkooliikka jõudvate laste arvu vähenemisest päris suur – see jääb 700–800 vahele. Ja kuigi ka Haapsalu kutsehariduskeskuses on igati tänapäevased õpitingimused, pole see Riigi Kinnisvara ASile kuuluv hoone Euroopa raha vajanud.

Seevastu Viljandimaal Olustveres, põlises põllumeeste koolis, renoveeritakse Euroopast saadud 5,5 miljoni euro eest õppe- ja eluhooneid. Koolijuht Arnold Pastaku hing võib vaid rõõmustada, et ka noorte huvi põllumajandus­erialade vastu üha kasvab.  «Põllumajandusse võtsime lausa kaks gruppi – kokku 51 õpilast, kelle hulgas ka neli tüdrukut,» nimetas Pastak.

 Üldse õpib Olustveres ligi 500 noort ja täiskasvanut, neist pooled Viljandimaalt. «Ühiskonna suhtumine kutsekoolidesse on muutunud,» oli koolidirektor kindel.

«Kui aastaid tagasi peeti ainuvõimalikuks kooliteeks põhikoolist gümnaasiumi ja edasi kõrgkooli, siis nüüd tulevad kutsekooli ka need, kes põhikooli neljade ja viitega või isegi ainult viitega lõpetanud. Enam ei pea kutsekoolid häbenema.

Ja kellel vähegi tahtmist ning kes oma eriala tõesti oskab, see saab pärast kooli ka töökoha,» teadis Pastak lõpetanute kogemustest. Ent möönis, et töö- ja õpiharjumuste kujundamisele kulub üksjagu energiat.