Varro Vooglaid: demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse

Varro Vooglaid Foto: Erakogu

Postimees.ee palvel Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva valguses riigi tuleviku-väljavaateid analüüsinud mõtleja Varro Vooglaid leiab, et meie suurim väljakutse on sündivuse jõuline tõstmine.

Mind on alati hämmastanud, kui paljud (isegi ühiskonna juhtpositsioonidel olevad) inimesed ei taha või ei suuda vaadata Eesti lähiminevikku ja tulevikku kaine pilguga - soovunelmad kipuvad alatasa reaalsustaju varjutama.

Jutud jõudmisest Euroopa viie jõukama, õnnelikuma, harituma jne riigi sekka ajasid algul naerma, ent mida kauem need kõlapinda omavad, seda ebameeldivamaks need muutuvad.

Selliste arutelude tagant kumab eemaletõukav tõusiklik ja pugejalik hoiak, mis paneb keskenduma mitte sellele, kuidas elada tõeliselt hüveliselt, vaid hoopis närveerima selle pärast, kuidas teistega võrdluses etem näida.

Tänaseks näib olevat muutunud keeruliseks eitada, et vabadus kukkus Eestis sedavõrd ettevalmistamata pinnasele, et sellega ei ole osatud vääriliselt ümber käia.

Õilis mõtleb vabadusest kui võimalusest pürgida selle poole, mis on tõeliselt hüveline; ta mõistab vabaduse haprust ja seda, et tõeline vabadus eeldab alati enesepiiramist. Ent orjahing näeb vabaduses vaid piiramatust ja võimalust rahuldada ohjeldamatult (mh tulevaste põlvede arvelt) oma elupõletuslikke himusid.

Kahjuks on just õilsusest Eestis tõsiselt puudu olnud. Selle tagajärjena seisame tänasel päeval mitte küsimuse ees, kas jõuame järgmise 20 aasta jooksul Euroopa viie rikkama, õnnelikuma, harituma jne riigi hulka, vaid oleme sunnitud vaatama näkku küsimusele sellest, kuidas üleüldse rahva ja riigina püsima jääda.

Demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse

Eesti ees seisavad õige mitmed väga tõsised väljakutsed, ent kui küsite, millest peaks saama meie järgmise 20 aasta suurim saavutus, siis peatuksin neist siinkohal vaid ühel - vajadusel ületada demograafiline kriis.

Nagu mitmed autoriteetsed isikud on juba pikema aja vältel tähelepanu juhtinud, on Eesti hääbumise teel. Seejuures ei käi siin jutt mitte ainult meie kultuuri hääbumisest globalistliku rämpskultuuri tulva all (nagu nägime hiljuti «Vabaduse laulu» nime kandva sündmuse näol) ega ka majandusliku ja poliitilise sõltumatuse minetamisest Euroopa Liidu tingimustes, vaid ennekõike rahva kokkukuivamisest.

Me ei tea täpselt, kui palju on Eestis veel inimesi, ent peagi läbiviidav rahvaloendus ähvardab siin avalikuks tuua karmi tegelikkuse.

Seejuures on eesti rahva hääbumisel kaks peamist vahetut põhjust, millest esimeseks on väga madal sündivus ja teiseks emigratsioon. Kui viimase ulatuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed - kuigi teame, et rohkelt noori inimesi on kergemat elu otsides Eestist jäädavalt lahkunud -, siis esimese osas on vähemalt faktiline teave küllaldane.

Jättes immigratsiooni ja emigratsiooni kõrvale, võib öelda, et rahvastiku taastootmiseks on vajalik ca 2,3 lapse sünnitamine iga viljakas eas naise kohta. Alltoodud graafikust nähtub aga, et Eestis langes sündivus allapoole seda taset juba 1980. aastate lõpus ning et see ei ole siiani taastootmise taseme lähedalegi tõusnud.

See tähendab, et praegusel ajal jätkub meie rahvaarvu kiire kahanemine ning mõnede poliitikute rõõmukiljatusi napilt positiivse iibe üle ei ole põhjust pidada enamaks kui populismiks või ebakompetentsuse ilminguks.

Tabel - summaarne sündivuskordaja. Andmed: statistikaamet (2011)

2010. aastal sündis Eestis iga viljakas eas naise kohta 1,64 last, mis on ligikaudne Euroopa keskmisega.

See tähendab, et Eestis sünnib praegusel ajal ligi kolmandiku võrra vähem lapsi kui oleks vajalik rahvaarvu säilitamiseks ehk teisisõnu on iga järgmine põlvkond praeguse sündivuse taseme juures eelmisest ligi kolmandiku (!) võrra väiksem.

Rahvaarvus hakkab see tunda andma alles mõne aja pärast, kui vanema (ja suurearvulisema) põlvkonna inimesed oma elutee lõppu jõuavad. See aitab omakorda hoida alal illusiooni, et ehk ei olegi probleem nii tõsine, sest veel mõnda aega ei ole rahvaarvu vähenemist tunda.

Professor Rein Taagepera hoiatas juba 2006. aastal (vt «Demograafiline vetsupott», EPL 30.08.11; vt samal teemal ka tema artiklit «Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?», EPL, 31.05.2008), et kui eesti rahvas kiiresti meelt ei paranda, ähvardab meid kiire häving.

Ta selgitas, et demograafiline auk on selline, mille põhjas on omakorda auk - nagu vetsupotil - ning et august saab välja ronida, ent meile üha lähemale jõudev augu auku langemine on tagasivõetamatu.

Otsides madala sündivuse põhjuseid on oluline täheldada, et kogu Euroopas on vaid kaks riiki (Iirimaa ja Island), kus sündivus on taastootmise tasemega ligilähedane.

Ka kõige heldemate sotsiaaltoetuste süsteemidega riikides nagu nt Soome, Rootsi ja Norra ei ole sündivus rahvastiku taastootmiseks piisav - pigem on tähelepanuväärne hoopis see, et Euroopas on sündivus langenud allapoole taastootmise taset just sotsiaalriigi mudeli rakendamise järgsel ajal.

Eestit tabab demograafiline kriis aga palju valusamalt kui enamikku teisi Euroopa rahvaid, sel lihtsalt põhjusel, et meid on niivõrd vähe. Nagu professor Taagepera selgitas, võivad teised rahvad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme kahjuks just meie.

Rahvastiku hääbumine annab endast esmalt tunda rahvastiku vananemise näol. Juba õige pea ei ole enam piisavalt noori tööealisi inimesi, kes suudaks üha suuremat hulka vanainimesi (kes teatavasti vajavad märksa enam materiaalseid ressursse kui loovad) ülal pidada. Seetõttu paratamatult üha kasvava maksukoormuse tingimustes tekib puudus nii maksumaksjaist kui ka tööde tegijaist ja teenuste osutajaist.

See on ka üks peamisi põhjuseid, miks Euroopa riigid on vajanud sedavõrd suurt immigratsioonivoogu, ent nagu nende samade riikide kogemus kinnitab, kätkeb suur immigratsioon endas tõsist ohtu kohalikule kultuurile - eriti veel Eesti-suguses pisikeses ühiskonnas.

Kuidas demograafilist kriisi ületada?

Nii tume kui meie demograafiline tulevik ka ei paista, arvavad asjatundjad, et kohese ja väga jõulise hingestatud üldrahvaliku tegutsemise korral on veel võimalik rahvas hääbumisest päästa. See, kui sügavale auku kukub meie rahvaarv järgmise «jõnksuga», sõltub sellest, mida me lähimatel aastatel (st enne järgmist suurt langust) sündivuse tõstmiseks ette võtta suudame.

Ent samal ajal on selge, et lahendusi ei saa tuua mingid tagasihoidlikud sammud, vaid üksnes viivitatamatu jõuline meelemuutus ning sellest lähtuv tegutsemine terve ühiskonna tasandil.

Nagu professor Taagepera selgitab, on vaja meeleheite piirini viidud tunnet, et endist moodi kohe kuidagi edasi ei saa ning et valida on surma ja enese muutmise vahel: «Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist.»

Näib, et esimese sammuna demograafilise kriisi ületamise suunas tuleks teadvustada, et eesti rahva ja kultuuri hääbumine ähvardab Eestit nagu tsunami, mille rannikule jõudmine ei ole mitte tõenäoline, vaid kindel, kui seda kuidagi väärata ei õnnestu.

Lootus, et see kuidagi iseenesest ära läheb või lahtub, on alusetu. See õnnetus tabab meid küll aeglasemalt kui tsunami, ent on seda ohtlikum, sest ühest küljest ei ole selle purustustöö nii vahetult tajutav, ent teisest küljest on selle pikaajaline destruktiivne mõju mõõtmatult suurem.

Teiseks tuleks probleemi tunnistada riiklikult kõige kõrgemal tasemel ning seada võitlus rahvuse ja kultuurina hääbumise vastu riiklikuks prioriteediks number üks.

Tegelikult kohustab põhiseadus seda tegema nii või teisiti, deklareerides preambulas, et Eesti Vabariik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

Oluline on mõista, et Eesti püsimajäämise suurim ohufaktor on mitte poliitiline, vaid ideoloogiline, ning väljendub mitte välisriikide ega siinse muukeelse elanikkonna surves, vaid meie endi soovimatuses lapsi saada.

Kindlasti tuleks probleemi teadvustada kogu haridussüsteemi ulatuses, lasteadadest ülikoolideni, ning astuda kõikvõimalikud sammud perekonna institutsiooni ning nii ema- kui isarolli ülendamiseks ühiskonnas - just nagu seda tehti Eesti Vabariigi algusaastail 1920ndatel.

Tuleks lähtuda põhimõttest, et mitte ühtegi riigielu puudutavat otsust ei tohi vastu võtta eelnevalt põhjalikult analüüsimata selle mõju rahvuslikule ja kultuurilisele järjepidevusele.

Kolmandaks oleks eelnevast johtuvalt tarvis põhjalikult modelleerida rahvuslik ja kultuuriline hääbumine kui probleem ning asuda süsteemselt tuvastama ja uurima selle põhjuseid.

Kuivõrd probleemi ulatus on üle-Euroopaline, on selge, et ka selle põhjused ületavad kaugelt Eesti ühiskonna piire.

Probleem on kultuuriline, olles seotud ühiskonnas maad võtnud materialistlik-individualistlike arusaamadega inimeseks olemisest, nagu ka sotsialistlike arusaamadega indiviidi ja riigi suhtest.

Selle põhjused on kindlasti mitmetasandilised ja keerulised ning arvatavasti võib neid leida nii sekulariseerumisest, industrialiseerumisest, linnastumisest, regionaalse tasakaalu kadumisest ja külaühiskonna hääbumisest, seksuaalrevolutsioonist ning sellega kaasnenud seksuaalmoraali lagunemisest, perekonna institutsiooni allakäigust, austuse puudumisest inimelu vastu jne ning nende kõigi omavahelistest seostest ja mõjudest.

Kuivõrd probleemi põhjuste kogum on keeruline ja sügavale ulatuvate juurtega, nõuab nende väljaselgitamine ning lahenduste modelleerimine erinevate valdkondade spetsialistide koordineeritud pingutust.

Kõnealuse ülesandega tegelemiseks võiks asutada uurimiskeskuse, mis peaks töötama välja ettepanekud selleks, kuidas probleemi põhjuseid nii õigus-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, regionaal- kui ka hariduspoliitiliste sammudega leevendada või kõrvaldada. Vaja oleks saavutada, et ettepanekuid võetaks poliitilisel tasandil tõsiselt ning et nende elluviimine ei takerduks klikihuvide elluviimisse, ideoloogilistesse kammitsaisse või poliitilistesse vastuoludesse.

Neljandaks tuleks panna alus ulatuslikule rahvaliikumisele, mis lähtuks eesmärgist teadvustada, et meie rahva ja kultuuri püsimajäämise eeldus on moraalne uuestisünd, mis eeldab taasiseseisvumisperioodil kujunenud materialistlikust ilmavaatest ja väändunud vabadusekäsitlusest lähtuvate väärtushinnangute põhjalikku ümberhindamist.

Muidugi ei sõltu siin kõik vaid üksikute inimeste väärtushinnangute muutumisest - mis on küll möödapääsmatult vajalik -, vaid lisaks peab muutuma kogu riiklik poliitika, mis omalt poolt soosiks neid väärtuseid, mis võimaldavad rahva ja kultuurina püsima jääda ning pärandada meie laste-lastele ja nende lastele oma maa ja riigi, kus saab veel rääkida emakeeles.

Üks tõsisemaid probleeme seisneb selles, et suur osa rahvast on kaotanud usu oma riiki ning on sellest täielikult võõrandunud. Nad ei usu enam, et põhjalik rahvuslik ja riiklik kursimuutus on võimalik, et neist siin midagi sõltuks või et Eestist võiks kujuneda maa, kus nad näevad oma lastele ilusat tulevikku.

Kuidas seda probleemi leevendada, see on üks põhiküsimustest. Probleemiks on seejuures mitte niivõrd inimeste hoiak, vaid see ühiskondlik reaalsus, mis on selle hoiaku tinginud.

Muidugi jääb küsimus, millised need väärtused siis on, millele tuginedes võiksime püsimajäämisele loota.

Kahtlemata pakuks sellele küsimusele vastamiseks palju abi ülalosundatud uurimistöö läbiviimine, ent ka selleta võib öelda, et teatud alusväärtuste - nagu perekond, abikaasade vaheline truudus, vastutuse kandmine oma laste ja perekonna eest, enesedistsipliin, töökus, ausus, austus, julgus, abivalmidus, põlvkondade järjepidevus ja kokkukuuluvus, põlluharimine, külaühiskonna elujõulisus jne - au sisse tõusmine on rahvusliku ja kultuurilise püsimajäämise seisukohast kriitilise tähtsusega.

Kahjuks nähtub, et praegusel ajal laiutavad ühiskonnas aga sootuks vastupidised protsessid.

Ajal, mil eesti rahvas on sõna otseses mõttes välja suremas, näib hullumeelne nii see, et valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist, kui ka see, et pidevalt peetakse vajalikuks rääkida moraalse laostumise tõttu niigi nõrgaks jäänud perekonna institutsiooni ümberkirjutamisest.

Perekond on ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud liit ning ainult selline perekonna ideaal saab olla rahva püsimajäämise alus.

Mitte ükski teine sotsiaalne institutsioon eesti rahvale järjepidevust tagada ei suuda. Ka põhiseadus tunnistab seda § 27s ning kinnitab, et perekond «rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all». See tähendab, et riigil on kohustus kaitsta perekonna institutsiooni ning et selle ümberkirjutamine ei tohiks kõne allagi tulla.

Seega peaks olema kategooriliselt ja selgesõnaliselt vastu igasugustele sammudele, mille tagajärjeks on selle ideaali hägustamine ja selle väärtuse kahandamine.

Peame hoidma ja tugevdama arusaamist, et perekond on tõeliselt inimliku eneseteostuse tee, ning looma ühiskondliku keskkonna, mis seda arusaamist peegeldaks ja toetaks.

Viiendaks, ja eelmise punktiga seonduvalt, oleks tarvis riiklikult pöörduda kristlike ühenduste poole palvega toetada riiki tema püüdluses rahvuslikku ja kultuurilist hääbumist ära hoida.

Praeguses olukorras on selge, et kirik on ühiskonnas ainuke institutsioon, mis seisab väärtuste eest, millele tuginedes võib Eesti rahvas ja kultuur püsima jääda.

Sellest tulenevalt peaks kõnealuse probleemi kontekstis olema arusaadav, et riik vajab kirikut enam kui kirik riiki. Riigil on üha vähem usaldust ning võimalusi tõeliselt inimesteni jõuda, samas kui kirikul on seda võimalust rohkem kui ühelgi teisel institutsioonil.

Küsimus on selles, kas riik on suuteline vaenulikest ateistlikest ja laitsistlikest ideoloogilistest hoiakutest hoolimata kristlike ühendustega tõhusat koostööd tegema ning kas viimased on suutelised tõusma oma ülesannete kõrgusele või mitte.

Lõpetuseks kordan, et demograafilise kriisi näol seisab Eesti vastakuti probleemiga, millest sõltub ei vähem ega rohkem kui meie riigi ja rahva püsimajäämine või hääbumine.

See, kummas suunas me liigume, sõltub meie endi valmisolekust teha järelejäänud lühikese aja jooksul iseenda muutmiseks väga tõsiseid ja julgeid samme.

Lätlased, leedukad, poolakad, ungarlased ja mitmed teised ida-Euroopa rahvad on sellest aru saanud ning seisavad nende hääbumist põhjustava relativistlik-liberalistliku ideoloogia juurutamisele oma ühiskonnas jõuliselt vastu, öeldes selgelt «ei» selliste hoiakute ja elustiili propageerimisele, mis ei ole ühiskondlikku järjepidevust toetavad.

Kas suudavad seda ka eestlased, kes on teatavasti kõige enam sekulariseerunud rahvas Euroopas?

Kas leidub meil veel see ühiskondlik eliit, kes juhinduks mitte haiglasest ajastu vaimust, vaid kõlbelistest ideaalidest ja ühisest hüvest ning näitaks oma eeskujuga kogu rahvale teed?

Postimees.ee küsis sel ja eelmisel nädalal erinevate elualade asjatundjatelt Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tuules, millisena kujutavad nad ette meie riigi järgmist kaht aastakümmet.