Politsei mure: teadmatus vaimuhaigetest seob käsi

Oktoobris oli Vabaduse väljakul ärev olukord: politsei pidi laskma maha nugadega vehkiva mehe. Politsei otsib lahendusi, kuidas selliseid olukordi vähegi ennetada saaks. Foto: Liis Treimann

Ohtlike ebastabiilsete inimestega saab politsei tegeleda alles siis, kui nad on juba kuriteo toime pannud, ennetuse tarvis ihkaks korravalvurid rohkem infot ja ladusamat suunamist psühhiaatri juurde.

Üheks Eesti suuremaks nüüdisaegseks ohustsenaariumiks hindab politsei noarünnakuid avalikes kohtades, liiati massiüritustel, nagu laulupidu või suvefestivalid. Kui rünnak või selle katse peaks toimuma ja hiljem selgub, et ründaja oli vaimselt ebastabiilne, kel ravimid võtmata – või ta polegi ravi saanud –, vangutab politsei pead: mida saanuks teha, et juhtunut ennetada?

Kui politsei hiljem selliste hullumeelsuse kategooriasse langevate tegude asjaolusid uurib, selgub pahatihti, et inimese reaalsustaju oli tundunud juba mõnda aega hämar, tema käitumine ja jutt näinud ohtlikud – ei saa öelda, et vägivallategu tuli kui välk selgest taevast. Politsei usub, et kui neil oleks enesele või teistele ohtlikuks muutunud vaimsete häiretega inimeste probleemidest parem infovahetus arstidega, oleks sellest abi kõigile.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse juht Roger Kumm toob oma tööst ühe hiljutise näite: politsei viis psühhiaatriakliiniku valvearsti juurde naise, kellega rääkides jäi neile mulje, et tal on sundmõtted. Naine oli pöördunud ise politseisse ja rääkis, et peab kellegi ära tapma. Ta oli selle üle juba pikalt mõtelnud ja jõudnud staadiumisse, kus tung oli väga suur. Ta kartis enda pärast.

Politsei rääkis temaga, naine sai oma probleemist aru ja oli nõus, et ta viiakse arsti juurde.