Lörri läinud elu välismaalasega tekitab laste pärast kaklusi

Sedavõrd kui on sagenenud Eesti inimeste kooselud välismaalastega, on tänavu varasemaga võrreldes suurenenud vaidluste arv, kas ühine laps peaks lahkumineku järel jääma ühe vanemaga Eestisse või teisega piiri taha. Pilt on illustratiivne. Foto: Eeva Kaun

Sedavõrd kui on sagenenud Eesti inimeste kooselud välismaalastega, on tänavu varasemaga võrreldes suurenenud vaidluste arv, kas ühine laps peaks lahkumineku järel jääma ühe vanemaga Eestisse või teisega piiri taha.

Justiitsministeeriumi on sel aastal saabunud välismaalt neli taotlust, neist viimati Austraaliast, mis nõuavad, et Eestisse toodud laps viidaks tagasi riiki, kus ta seni on elanud, et sealne kohus saaks lahendada edasise hooldusõiguse küsimuse.

Ülejäänud kolm taotlust on tulnud Eestisse Norrast, Itaaliast ja Iirimaalt. Kõik taotluste esitajad on mehed.

Samal ajal on justiitsministeerium saatnud tänavu Eestist piiri taha seitse lapse tagasitoomise taotlust, sest üks lahku läinud vanemaist on viinud lapse endaga kaasa ilma, et oleks teise vanemaga järeltulija hooldamise asjus eelnevalt kokkuleppele jõudnud.

Seitsmest taotlusest on kaks läinud Inglismaale ning üks Hispaaniasse, Saksamaale, Lätisse, Hollandisse ja Rootsi. Ainult ühel juhul on tagasitoomise taotluse esitaja naine, ülejäänud puhkudel aga mehed.

Muutuva aja märk

Tänavused üksteist taotlust on üle kahe korra rohkem kui ükskõik millisel varasemal aastal. Näiteks mullu saabus Eestisse kaks taotlust (Iirimaalt) ja läks välja kolm taotlust (Soome, Rootsi ja Prantsusmaale), ülemöödunud aastal vastavalt kaks (Rootsi ja Soome) ning üks (Iirimaa).

Need arvud ei kajasta aga seda, kui palju on eestlastel välismaalastest endiste elukaaslaste või eksabikaasadega käimas piiri taga lahkumineku järel kohtuvaidlusi, kelle juurde laps edaspidi jääb. Andmeid selle kohta saaks hankida vaid asukohamaade kohtutest.

Ent justiitsministeeriumi statistika lahendamata hooldusõiguste asjus, mille hulk on tänavu hüppeliselt suurenenud, näitab, et üha rohkem ette tulevad kooselud välismaalastega toovad suhte lörrimineku järel kaasa laste saatust puudutavate probleemide suurenemise.

«Me elame kiiresti muutuvas maailmas, reisime palju,» seletas laste üle sagenenud piiriüleste vägikaikavedude sagenemist justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talituse referent Marju Kern.

Lootusetu abi meedialt

Kern rääkis, et levinuim stsenaarium on selline: Eesti tütarlaps läheb välismaale, tutvub seal kohaliku mehega ja saab temaga lapse, ent avastab peagi, et kooselu ei suju, misjärel naaseb lapsega kodumaale, ilma et oleks lahendanud küsimuse, kuidas last edaspidi kasvatatakse ning millised on seejuures isa õigused ja kohustused.

Kern tunnistas, et enamik vaidlusi mehe ja naise vahel, kui lapse saatus on jäänud seaduse silmis õhku rippuma, pöörab väga teravaks, millest kõige äärmuslikumatel juhtudel ähvardatakse laps tagasi röövida.

Seesugust rahvusvahelise lapserööviga tipnenud juhtumit tutvustas käimasoleva telehooaja hakul «Pealtnägija».

Norra mees oli röövinud pärnulannalt tema kodust une pealt nende kuueaastase tütre ning viinud ta endaga kaasa trollide maale. Lahutatud naine süüdistas eksmeest enda vägistamises, maniakaal-depressiivses kontrollifriikluses ja koguni tütre seksuaalses kuritarvitamises.

Mees väitis saates vastu, et ema teeb lapsele halba, ning lisas, et tütrel on tema juures parem elada, esitades sõnade kinnituseks koduvideo, kust näha, kui rõõmsalt laps temaga Norrasse sõitis.

Norra kohus ja sotsiaalamet asusid vaidluses isa ning Eesti vastavad instantsid ema poolele, näitas «Pealtnägija».

«Peaaegu kõik sellised vaidlused lähevad teravaks,» nentis Kern. «Võimalusel tahetakse ajakirjandusse pöörduda. Aga kui laps on viidud teise riiki, pole mõtet Eesti ajakirjanduses vahutada, sest teiste riikide otsustajail pole sellest sooja ega külma.»

Kern märkis, et kuigi ta on paljude vaidlusküsimustega üksikasjadeni kursis, ei saa ta neist rääkida, sest see rikuks delikaatses olukorras vanemate ja ka lapse privaatsust.

Samuti leiab Eesti ajakirjanduseetika koodeksist punkti, mis ütleb: «Vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle üldjuhul ei kajastata.»

Üldistavalt märkis Kern, et tavaliselt lähevad mees ja naine rahvusvahelistes vaidlustes teineteise peale kurjaks, väites tihtipeale, et teinepool on võimatu ja halb inimene, keda ei tohiks lapse ligi lastagi. «Teinekord jälle näib, et isal pole kavatsustki last kasvatada,» lisas ta, «on vaid soov naist taga kiusata.»

Kohtuveskid jahvatavad

Juhul kui üks vanematest on viinud lapse teise riiki enne, kui teise vanemaga kokku lepitud, kuidas ühist järeltulijat edaspidi kasvatada, ei jäägi tollel muud üle kui esitada taotlus, et õigusvastaselt ära viidud laps tema senisesse elukohariiki tagasi toodaks. Eestis on levinuim, et sellised taotlused saabuvad 2–4-aastaste kohta.

Lapse senisesse elukohariiki tagasi toimetamise mõte on Kerni sõnul selles, et sealne kohus saaks langetada otsuse tema edasise elukoha ning hooldus- ja külastusõiguse kohta. «Laps tagastatakse selleks, et pädev kohus saaks otsustada last puudutavaid küsimusi,» selgitas ta.

Neile, kes välismaal oma välismaa elukaaslasest lahku lähevad, soovitab Kern lahendada enne Eestisse naasmist kõik lapsega seotud probleemid asukohariigis.

«See säästab ilmselt kõigi närve,» tõdes ta. «Kohtute kaudu lapse edasi-tagasi solgutamine on igaühele piinarikas ja lõpuks tuleb asi nagunii ära lahendada. Sellele ei saa lootma jääda, et kui laps on Eesti kodanik, siis teda ainuüksi sel põhjusel ei saadeta tagasi hariliku elukoha riiki.»

Kerni sõnul juhtub mõnikord harva, et osa vägikaikavedusid sumbub iseenesest, kui üks pooltest kaotab lihtsalt huvi asja edasi ajada.