Suusajuhtide püüd kõike varjata ja Veerpalu kaitsjate auklikud väited

Andrus Veerpalu oli eilsel pressikonverentsil oma suurte abiliste Aivar Pilve ja Mati Alaveri vahel. Suuri sõnu suusamees ei teinud. Foto: Mihkel Maripuu

Eile avalikustati Rahvusvahelise Suusaliidu otsus karistada positiivse dopinguproovi andnud Andrus Veerpalu kolmeaastase võistluskeeluga. Peep Pahv analüüsis seoses Veerpalu juhtumiga esile kerkinud kolme põhilist küsimust.

Eile avaldatud FISi otsuse materjalide ja dopinguproovi reeglistiku ning Veerpalu süütuse eest võitlevate inimeste selgituste ja argumentide vahel on väga suured ja põhimõttelised vastuolud.

Selgus, et Eesti Suusaliit üritas algusest peale teha kõik, et Veerpalu positiivne dopinguproov ei tuleks ilmsiks. Lisaks on suusamehe kaitsjad esitanud mitmeid süüdistusi ja väiteid, millel puudub rahvusvahelise dopinguagentuuri WADA reeglite järgi tegelik alus.

Postimees püstitas kolm kõlama jäänud küsimust ja püüab tuua neis selgust.

Kas kasvuhormooni kasutamise test on usaldusväärne ja millised tegurid mõjutavad proovi tulemusi?

Üks Veerpalu kaitsjate põhilisi argumente on dopinguproovi võtmine erakorralistes tingimustes ehk kõrgmäestikku imiteerivas alpitoas. Kuid see pole nende ainus tulemuste vaidlustamise alus. Professor Sulev Kõksi sõnul avaldas suurt mõju ka proovi võtmisele eelnenud ränkraske, kolm ja pool tundi kestnud treening.

«Kasvuhoormooni määramise testi on palju kritiseeritud. WADA väidab, et see on valideeritud, kuid tegelikult pole see diagnostiliseks otstarbeks valideeritud ja seega ei ole pädev. Näiteks kohtumeditsiinis ja haiglates ei saa seda kasutada,» väitis Kõks. «Testi pole piisavalt kontrollitud ja see võib anda valepositiivse tulemuse. Andrus Veerpalu puhul saadi valepositiivne tulemus seoses proovile eelnenud kolm ja pool tundi kestnud treeninguga.»

Dokumentidest selgub, et treeningu ja proovi võtmise vahele jäi kaks tundi ja kümme minutit, pealegi on WADA reeglites kirjas, et treeningu lõppemise ja proovi võtmise vaheline aeg on oluline vaid sportlase verepassi jaoks võetava proovi korral. Kasvuhormooni testimine kuulub aga kõige tavalisema vereproovi võtmise reeglite alla, kus pole eraldi tingimusi esitatud.   

Veerpalu tiim apelleeris veel paarile asjaolule: proovi dokumentatsioonis oli puudujääke ning nende hinnangul ei peetud kinni ka proovi dopingulaborisse jõudmise tähtajast. «Laborisse jõudmise soovituslik aeg on 36 tundi, Veerpalu proov jõudis kohale 42 ja poole tunniga. Seega pole teada, kas need polnud rahvakeeli hapuks läinud,» rääkis Pilv. «Lisaks ei selgu dokumentidest, millistes tingimustes hoiti proovi esimesed viis tundi.»

Ka siin ajasid Veerpalu tiimi liikmed segamini verepassi tarbeks võetava proovi ja kasvuhormooni määramise proovi tingimused. Esimese puhul kehtib tõesti 36 tunni reegel, kuid kõikide ülejäänud proovid peavad jõudma laborisse 48 tunni jooksul.

Kas positiivseks osutunud proov võeti kõrgmäestiku tingimustes?

Andrus Veerpalu andis positiivseks osutunud dopinguproovi 29. jaanuaril Otepääl. Sportlase enda ja tema kaitsjate sõnul tehti seda 4500 m kõrgust imiteerivas alpitoas. FISi otsusest aga selgub, et alpitoas viibimine pole tuvastatud – selle kohta polevat tõendeid ning proovi võtmise dokumentatsioonis on kirjas, et kõik toimus tavapärastes tingimustes.

Millest siis selline vastuolu? Veerpalu sõnul võttis kogu protsess aega terve tunni. Seepärast näib väga ebatõenäoline, et proovi võtnud inimene ei tunnetanud, et viibib sellises kõrguses. Isegi Mati Alaver tunnistas, et mõnikord koos sportlastega alpitoas midagi arutades hakkab tal veerand tunniga pea valutama.

Pilv märkis, et nad tegid alpitoa kasutamise tõestamiseks kõik võimaliku. «Saatsime FISile fotod Kääriku hotellis asuvast ruumist, mida saab kasutada ka alpitoana. Kuid väliselt on selle ja tavalise toa vahet raske teha,» nentis ta. «Lisasime ka Tehvandi spordikeskuse juhataja kirja, et Eesti suusakoondis kasutas sellel perioodil alpitoa teenust. Sama kinnitas ka Veerpaluga ühel ajal proovi andnud Jaak Mae.»

Veerpalu abistava professori Sulev Kõksi sõnul keelab WADA eeskiri võtta vereproove kõrgmäestiku tingimustes. Kuid proovi andmiseks just alpituppa minek oli Veerpalu ja Alaveri soov. Kas seda tehti teadlikult – selleks, et muuta proovide tulemus kõlbmatuks?

Eile lükkas Alaver küll selle teooria ümber, väites, et toona polnud nad sellisest reeglist teadlikud. Kuid tähelepanuta ei saa jätta ka fakti, et proovi võtja ei tunnetanud kõrgustes viibimist. Kui siia lisada teadmine, et 4000–4500 m kõrgusel kasutamine on isegi tippsportlaste jaoks harukordne, võib küsida, kas tuba oli ikka sellele kõrgusele reguleeritud.

Imestust tekitab Veerpalu meeskonna soovimatus kasutada tunnistajana proovi võtnud inimest, kes võis alpimajas viibimise märgid tähelepanematusest lihtsalt unustada.

Veerpalu meeskonna teoorias on aga üks väga oluline auk. Nimelt keelab WADA reegel kasutada kõrgmäestikus võetud proove verepassi tarbeks, kasvuhormooni määramisel aga sellist piirangut pole.  

Miks viivitas enda puhtuses veendunud Andrus Veerpalu B-proovi avamise taotlusega?

Lihtne loogika ütleb, et B-proovi avamist pole mõtet taotleda vaid juhul, kui sportlane ise on oma süüst teadlik ja selles veendunud. Teine põhjus võib peituda Eesti Suusaliidu lonkavas asjaajamises.

Vaatame toonaste sündmuste kronoloogiat: FIS informeeris Veerpalu ja Eesti Suusaliitu positiivsest A-proovist 15. veebruaril, samas kirjas teatati, et sportlasel on õigus taotleda

B-proovi avamist 24. veebruarini.  Tähelepanuväärne on ka fakt, et juba samal päeval uuris suusaliidu president Toomas Savi FISi peasekretärilt Sarah Lewiselt, millised oleksid võimalused juhtunut maha vaikida, tingimusel, et Veerpalu lõpetab kohe karjääri.

23. veebruaril teataski Veerpalu avalikkusele, et loobub tippspordist. B-proovi avamisest hakati rääkima alles pärast seda, kui FIS pöördus 8. märtsil Eesti alaliitu ja uuris, kas Veerpalu tunnistab dopingu tarvitamist ja pole B-proovist huvitatud.

Mäletame, et kui Kristina Šmigun-Vähi sattus dopingusüüdistuste alla, palus ta kohe B-proovi avada. See osutus negatiivseks ja õiglus oli jalule seatud. Veerpalu otsustas aga venitada. «Me ei teadnud, mis tingis positiivse A-proovi, seepärast hakkasime taotlusega venitama,» põhjendas Veerpalu. Samas poleks ju põhjuste teadmine saanud kuidagi B-proovi tulemust mõjutada, võimalik vastus oleks aga võinud Veerpalule endale mõjuda südantkergendavalt.

Venitamine ja tähtaegadest mitte kinnipidamine häiris FISi ning see oli üheks põhjuseks, miks tavapärasele kaheaastasele võistluskeelule lisati Veerpalu karistusele veel üks aasta.

FISi selgituses seisab kirjas: «Dopingupaneel peab taunitavaks, et pärast seda, kui sportlasele sai teatavaks A-proovi positiivne tulemus, ei taotlenud sportlane ega Eesti alaliit B-proovi avamist. Selle asemel teatati avalikult sportlase tegevspordist loobumisest, ning alles seejärel, kui selgus, et tippspordist loobumine ei päästa FISi dopingupaneeli menetlusest, küsiti B-proovi analüüsi. Selline viivitus tõi kaasa riski, et proov muutub kõlbmatuks.»

Eesti Suusaliidu peasekretäri Jüri Järv otsustas aga eile end FISi seisukohale vastandada. Tema sõnul selgus mõni päev pärast A-proovi tulemuse saabumist, et seoses Oslo MMiga ei avata B-proovi nagunii enne
7. märtsi.

Kummalisel kombel tõlgendas Järv aga seda nii, et 24. veebruariks polegi vaja B-proovi avamise avaldust esitada. Oma tegematajätmisega võis ta tõmmata Veerpalu FISi silmis halba valgusesse ja andis võimaluse süüdistada teda soovimatuses teha koostööd.

FIS: meil pole midagi lisada