/nginx/o/2010/09/30/441726t1h406c.jpg)
Ma pole ammu kohanud nii palju pettunud nägusid ja kuulnud nii palju nurinat, kui on olnud nüüd, pärast laupäevast «Vabaduse laulu» lauluväljakul. Inimesed mu ümber ei ole rahul, sest midagi väga olulist jäi saamata, enda sees välja elamata. Rahvustunne, mis viimaste nädalate tundeliste meediakajastustega on eestlase hinges taas lõõmava kirega lõkkele puhutud, ei leidnud «Vabaduse laulul» väljundit.
Ka mina läksin õnge, tormates sinimustvalgete õhupallidega reklaamitud suurele peole, võttes puhta tõena korraldajate üleskutsuvat lauset, et sellest tuleb üks «rõõmus ja helge kontsertpidustus». Paraku oli kohapealne meeleolu kõike muud kui isamaaliselt helge ja rõõmupisarateni joovastav. Pigem seisid kümned tuhanded inimesed kurvalt äraootavate nägudega ja ootasid midagi. Midagi, mis liigutaks.
Võib jäädagi vaidlema, kas Iiris Vesik on massiüritusel parem valik kui Maarja-Liis Ilus või miks Ewert Sundja kõrval ei kohanud me noorte tõelist käimatõmbajat Tanel Padarit. Jah, ma tean, et inimesed ootasid lavale Ivo Linnat ja Tõnis Mäge. Saime aga Vaiko Epliku ning Chalice’i.
Kui see juba oli Raadio 2 alternatiivmuusikat kuulava sõpruskonna pidu, siis olgu peale. Küll aga võib korraldajatele ette heita absoluutset empaatiavõimetust.
Teha kultuuripealinn 2011 egiidi all aasta suurimat sündmust – rahvapidu, kuhu oodati ühtekokku 70 000 inimest – ja mitte tunnetada seejuures rahva ootusi, kas pole see ebaprofessionaalne? Minu meelest on küüniline ajada «Vabaduse laulu» nime all oma asja, suruda peale oma nišimaitset ning olla hiljem solvunud – te ei saanud meie kõrgetest taotlustest aru!
Midagi hullu ei oleks juhtunud, kui 20 aastat tagasi eestlasi ühendanud laulud oleksid saanud kõlada ka sel peol. Kas või – korraldajate maitsele vastu tulles – näiteks Iiris Vesiku ja Malcolm Lincolni suu läbi.
Ühislaulmist oleksid võinud vabalt juhatada Kukerpillid, Justament või Zetod koos setu naiste kooriga, kes oma võimsa kõrihäälega oleksid peo rohkem käima tõmmanud kui see joig, mida praegu lavalt kuulsime. Ja miks toimus ühislaulmine nii hilja – kui enamik noori oli juba purjus ja vanem generatsioon lahkunud?
Jumal tänatud, et Kerli oli tark ja päästis peo, võttes ise ühendust Rein Rannapiga ning tehes talle ettepaneku esitada koos tema surematut lugu «Eesti muld ja Eesti süda». See oli «Vabaduse laulu» kõrghetk.
20 aasta pärast oleme kindlasti targemad ja teeme asju õigemini. Ent tahaksin väga loota, et samadele korraldajatele ei anta vahepeal võimalust end taas teostada, näiteks laulu- ja tantsupeost «helget kontsertpidustust» tehes.