Haigekassa keeldus katmast purikaohver Milana ravikulusid välismaal

Läinud kolmapäeval viidi Milana Kaštanova Tartu spordimeditsiini- ja taastusravikeskusest täiendavatele uuringutele ja isa Vadim Kaštanov jooksis tütre padjaga autosse, et see talle järele viia. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kuigi Eesti arstid eksisid rängalt, kandes purikaohver Milana Kaštanova maha kui lootusetu, ei andnud haigekassa paraneva naise Kölni kliiniku ravikulude katteks ka tänavu raha.
 

Eesti arstid leidsid, et mullu veebruaris Peterburis purikaga pähe saanud Milana tõenäoliselt enam ei parane ja suunasid noore naise hooldusravile Keila haiglasse, mis tänavu õõvastavate patsiendilugudega meedias kuulsust kogus.

Aga Kölni neurorehabilitatsioonikliinikus tehti naisega imet ning mitu kuud vegetatiivses seisundis olnud noor inimene on kukesammul paranemas. Kaštanova vanemad on praegugi Saksa kliinikule võlgu umbes 60 000 ­eurot, sest Peterburis saavutatud kohtuvõitudest pole tütre raviks piisanud.

Ka tänavu on Kaštanovid küsinud haigekassalt raha Kölni ravikulude katteks, aga pole seda saanud. Terve oma elu tütre päästmisele pühendanud Milana isa Vadim Kaštanov hoiab Eesti meditsiinisüsteemist kõneledes väga madalat profiili ega kritiseeri haigekassa konsiiliumi mullust otsust. Ta ei taha kedagi pahandada, ta tahab, et tütrel läheks hästi.

Läinud nädalal toodi Milana Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikusse ja Kaštanov rõõmustab praegu pigem selle üle, et talle on kinnitatud – siinsete ravikulude kompenseerimine pole probleem.

Lähedaste teene
Saksa kliinikule hiigelvõla tasumiseks loodab isa saada raha kohtu kaudu kogu loo eest vastutavatelt Peterburi ametkondadelt. Postimees küsib siiski, kes peaks vastutama noore inimese ennetähtaegse mahakandmise eest?

Keila haigla pidi Milana puhul täitma sisuliselt juurviljalao rolli.

Milana paranemise võtmeks on olnud tema lähedaste ennastunustav võitlus, mitte Eesti arstiteadus. Haigekassa argumendiks Milana tegelikust ravist loobumisel on ravikindlustuse seaduses leiduv punkt, mille kohaselt võib tervishoiuteenuse välisriigis hüvitada juhul, kui taotletavat tervishoiuteenust ja sellele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata.

Kas Keila haigla pakkus eelmisel aastal samasugust tervishoiuteenust nagu Milanaga imet teinud Kölni kliinik? Nagu on selgunud, ei kannatanud sealses haiglas toimunu mingit kriitikat.

Vadim Kaštanov ütleb, et tema ei näinud eelmisel aastal arstides usku, et tütar võiks paraneda. Ja sellest ka meeleheitlik võitlus Milana välismaale ravile suunamise nimel. Milana praeguseid tingimusi Tartus kiidab Kaštanov suurepäraseks ja mees kinnitab ka, et näeb nüüd ka arstide silmis usku oma tütre paranemisse.

Ükski neurokirurg ei soovinud eile Postimehele isegi mitte üldisemalt selgitada varemgi esinenud juhtusid, mil arstide poolt maha kantud inimene terveneb. Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikumi pressiesindajate vahendusel lausuti vaid lakooniliselt, et tegu on haruldaste ja keeruliste haigusjuhtumitega, mille kohta on raske mingeid üldistusi teha.

Ometi ei olnud ekspertide konsiiliumi jaoks veel eelmisel aastal Milana juhtumi hindamisel midagi keerulist – ta hinnati lootusetuks.
Tartu Ülikooli kliinikumi pressiesindaja vahendas neurokirurge, kelle kinnitusel on esinenud juhtumeid, kui Eestis ei ole olnud sobilikke diagnostikavahendeid ja ravivõimalusi. Järelikult tekib taas küsimus, kas Milana Kölni-ravi kompenseerimisest keeldumine on õige.

Milana raviarst Aet Lukmann ütles, et praegu oleks ennatlik anda mingeid hinnanguid ja prognoose ka Milana hetkeseisundile. «Milana vajab aega reisist taastumiseks, uuringuteks ja raviks,» teatas ta.
Vadim Kaštanov rõõmustab, et mullu mitu kuud vegetatiivses seisundis olnud tütar on mõistuse juures, kõneleb ja liigutab kätt. Isegi kui Milana ei parane täielikult, saab ta isa ­ootuse kohaselt veel elust ja tööst täit rõõmu tunda. Vadim usub oma tütresse.

Inimene prügikasti
Eesti Patsientide Esindusühingu infojuht Anne Veskimeister tunnistas, et sarnaseid juhtumeid on teisigi. «Eestis ei ole kindlasti selliseid ravivõimalusi ja kogemusi, nagu oli Milanal Saksamaal,» ütles ta. «Meil saadetakse sellised haiged hooldusravisse surema ja nad suretatakse üsna kähku välja.»

Veskimeister lisas, et Eesti meditsiin ei oska selliste inimestega midagi peale hakata. «Mul on siin praegu üks juhtum, kui operatsiooni käigus viidi koomasse 19-aastane poiss ja Eesti meditsiin tahab talle käega lüüa ning saata lihtsalt hooldusse.»
Iseäranis häiribki Veskimeistrit see, et nii tehakse noorte inimestega, selmet toetada nende kõikvõimalikku ravi.

Veskimeistri sõnul peaks Eesti arstkond olema kõigepealt võimeline tunnistama, et Milana diagnoosimisel tehti mullu vale otsus. «On päris kummaline, kuidas konsiiliumid oma otsuseid teevad. Mul on juba mitu juhtumit, kui konsiilium teeb otsuse väga raskete juhtumite üle viie minutiga. Kuidas on see võimalik?»

Veskimeister kiidab Milana isa Vadimi, kes andis tütre nimel kõik, mis tal anda on. «Milana isa on taastusravivõimalusi ise otsinud,» lausus Veskimeister. «Variandid leitakse neile, kes on ise aktiivsed.

Aga kes ei ole ise aktiivne või kes vihastab, sellega hakatakse trotslikult käituma.»
Kõik, kes soovivad aidata Milana vanematel katta tütre Saksamaa-ravi võlga, on oodatud seda tegema sihtasutuse Dharma kontole 221041810850.