Hellam: Eestist lahkutakse, aga uusi asemele ei lubata

Foto: Lennart Rikk

Postimees.ee palvel 20 taasiseseisvusaastat analüüsinud Avatud Eesti Fondi juht Mall Hellam leiab, et meie ühiskonnas napib empaatiat – kuigi Eestist lahkutakse agaralt läände, siia tulla soovivaid inimesi me hea meelega vastu ei võta.

Tema sõnul sai majanduskriisis ka hoobi usk, et Eesti ühiskonda hoiab koos pühendumine majanduskasvule, mistõttu on paras hetk otsida arengumudeleid, mis soosivad enesehävitusralli asemel jätkusuutlikumat heaolu.

1990ndate alguses tegeles riik arusaadavatel põhjustel põhiliselt majandusküsimustega. Meie omalt poolt Avatud Eesti Fondis võimaldasime tollal sadadel inimestel minna välismaale õppima, end täiendama ning kogemusi koguma. Toetasime muudatusi alates lasteaedadest kaunite kunstideni.

Helgemad hetked langesid 1990ndate keskpaika, kui majanduselu oli juba jalgu alla saamas, kuid laenu- ja tarbimishullus polnud veel maad võtnud. Läbikäimine võimukandjatega oli tol ajal vahetum, polnud veel tekkinud selgeid hierarhiaid ning tärkavate kodanikuühenduste tegemiste vastu tunti siirast huvi.

Seesmist suletust võis aga täheldama hakata pärast 2000. aastat, kui eestlased ning venelased järjest enam erinevatesse inforuumidesse kapseldusid. Põhjuseks oli Eesti loid lõimumispoliitika, aga kindlasti ka Kremli jõuline «lähisvälismaa» kaasmaalaste toetamine ja Baltimaadele suunatud «ajupesu»-meediakanalite loomine.

Optimistlik ettekujutus internetikommentaaridest kui kodanike kollektiivsest ajust, mis aitab avalikku arutelu rikastada, on aja jooksul mõranenud, et mitte öelda hävinud. Eesti võib internetivabaduselt olla küll maailma esirinnas, aga modereerimata kommentaarid ja «peldikuseinaks» kujunemine on viinud mitmete intelligentsete inimeste tagasitõmbumiseni meediast ning meie riigi niigi ahtake eripalgeliste arvamusliidrite seltskond on veelgi enam kokku kuivanud.

Tänavune Valdo Pandi preemia laureaat, ERRi venekeelse raadiojaama Raadio 4 ajakirjanik Ivan Makarov on korduvalt tähelepanu juhtinud vihakõnedele, mis Eesti ühiskonda seesmiselt lõhestavad. Empaatiat napib – eelseisev rahvaloendus näitab, kas Eestist on lahkunud sada tuhat või enam inimest, ent Eestisse tulla soovivaid inimesi me hea meelega vastu ei võtaks.

Rääkimata sellest, et alles hiljuti oli karistusseadustiku paragrahvi 151 alusel, mis õhutab sotsiaalset vaenu – ehk tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga – võetud menetlusse ainult üks kaebus.

Alles äsja nägid Eesti kohtud esimest kaebust, mis käsitles vaenu õhutamist seksuaalse sättumuse alusel.

Kuigi Eesti on Euroopa inimkaubanduse suurimaid lähte- ja transiitmaid ning USA valitsuse rahvusvaheline inimkaubanduse aruanne seadis Eesti samale pulgale Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstaniga, on Eesti ühtlasi ainuke riik Euroopa Liidus, mille karistusseadustikust puudub inimkaubanduse paragrahv.

Samast raportist selgus muuhulgas, et kui ohvritega tegelevad MTÜd abistasid 57 inimkaubanduse ohvrit, siis valitsusasutused identifitseerisid vaid kümme juhtumit.

Need kõik on teemad, mille võitlused arvasime olevat tänaseks võideldud, aga need seisavad – isegi seadusandlikul tasandil - alles ees.

Huvi kodanikuühiskonna tegemiste suhtes langes ühes majandusbuumiga, mis on vahest üks taasiseseisvunud Eesti nukramaid perioode, mille tagajärjed – arutult anti ja võeti laene; elati nii, nagu homset ei olekski - annavad endast siiani valusalt tunda. Teisalt tähendas see järsk tõusuaeg paljudele alles esmakordselt inimväärse elu algust.

Tagantjärele tark olles oleks võinud mõningaid protsesse ehk paremini ja sihipärasemalt juhtida, et võõrandumine ja isoleeritus ei paisuks niivõrd ulatuslikuks.

Piirkondlikud lõhed on kasvanud järjest suuremaks ja vaatamata sellele, et meil pole enam esimest ja teist Eestit, vaid neid on palju erinevaid, rabeleb suur osa meie riigist ellujäämise nimel.

Ehk on just praegu õige hetk hakata mõtlema, mis meid ikkagi ühiskonnana koos hoiab.

Majanduskriis lõi omamoodi võimaluse seada kahtluse alla meie pühendumus majanduskasvule kui ainueesmärgile ja pühale sihile ning otsida selle asemel jätkusuutlikumaid ja kaasavamaid arengumudeleid. Kui me seda hetke ei kasuta, võib majanduse toibudes jätkuda enesehävitusralli ning ihaldatud heaolu libiseb meist üha kaugemale.

Nn kuldaastat pole ilmselt veel saabunud, kuigi 2010. ja 2011. aasta pole vabakonnale olnud halvad – meist räägitakse, meie arengu üle arutletakse ja mis kõige tähtsam, teema on jõudnud laiema avalikkuse ette ning diskussioone ei vea enam ainult üksikud aktivistid, vaid üha enam ka tavakodanikud ise.

Mingist «muistsest kuldsest Kunglast» polegi otseselt vaja unistada, sest arutlevas demokraatias ja arvamuste paljususes on alati neid, kes pole otsustega rahul.

Nagu on hoiatanud suurteose «Avatud ühiskond ja tema vaenlased» autor filosoof Karl Popper: «Avatud ühiskond püsib ainult siis, kui ollakse valmis selle eest võitlema. Vastasel korral ta ei püsi. Sest avatud ühiskonnal on alati vaenlasi. Ja mida kindlamini ta on juurdunud, seda vähem inimesed tajuvad ohtu, pidevat ohtu. Ükski ühiskond ei suuda tegelikult end võimu vastu igavesti kehtestada. Kui tegu on avatud ühiskonnaga, siis ta peab olema vaenlase vastu valmis.»

Avatud ühiskond on tõepoolest ühekorraga ideaal ja omamoodi oht. Olla pideva ühiskondliku arutelu keskel, avatud ühtviisi nii kiitusele kui kriitikale, tähendab avatust ka jõududele, mis selle ühiskonna olemasolu ei soovi - tulgu need siis riigi seest- või väljastpoolt.

Kadumise kartuses võib ka avatud ühiskonnas kergesti tekkida kiusatus hakata valima teemasid, millest räägitakse, ja leppida vaikimisi kokku neis, millest ei räägita.

Seetõttu on oluline, et ühistel väärtustel põhinev, inimesi ühendav ja valitsejaid jälgiv kodanikuühiskond areneks pidevalt edasi, tõuseks ühenduste võimekus ja süveneks omavaheline koostöö.

Kaasamine ametkondade ja poliitikute poolt, mis on olnud soovituslik 2005. aastast, peaks muutuma heaks tavaks ka tegelikkuses.

Jõudsad sammud tõhusa huvikaitse- ja eestkostetöö vallas on teinud näiteks ühendus Korruptsioonivaba Eesti ning Eesti inimõiguste Keskus, kuid nende esimeste pääsukeste kõrvale peaks tekkima veel teisigi.

Paljudele ühendustele oli kindlasti suurim väljakutse majanduskriisis ellujäämine ja tahaks südamest loota, et uue tõusu tuultes jätkub riigil võimalusi ja poliitilist tahet taastada terve hulga nende organisatsioonide toetamine, kes seisavad kõige haavatavamate ühiskonnagruppide eest – laste, vanurite, koduvägivalla all kannatavate naiste, puuetega inimeste, uimastisõltlaste eest.

Saavutus on see, et enamikul neist õnnestus siiski endal hing sees hoida ning järjepidevus, mida eelnevate aastate jooksul loodud, ei katkenud.

Kõige keerulisem on inimeste hoiakute muutmine – ühiskonnas on ikka veel palju umbusku, varjatud hirme ja viha. Napib lihtsat inimlikku heatahtlikkust, usaldust ning teinekord isegi viisakust.

Need inimeste isiklikud deemonid mõjutavad kogu ühiskonda tervikuna. Noorem põlvkond, kes on üles kasvanud vabas Eestis, kuid hariduse- ning elukogemuste pagasisse kogunud teadmisi mujalt maailmast, ei soovi siia tagasi tulla enne, kui Eesti on muutunud avatumaks, saanud sõbralikuks ja tõeliselt kaasaegseks riigiks.

Mulle ääretult tähtis, et meie oma Eesti riik on olemas. Olen teinud temaga läbi taassünni ja heitliku kulgemise, laulnud ja nutnud temaga koos, näinud ta tõuse ja langusi. Seetõttu tean, et veelgi parem Eesti on võimalik.

Postimees.ee küsib sel nädalal erinevate valdkondade asjatundjatelt, millise pilguga vaatavad nad tagasi 20 taasiseseisvumisjärgsele aastale.