/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/08/19/714674t1h9643.jpg)
Sotsiaalministeerium kavatseb määrusemuudatustega anda ametlike supluskohtade rajamise terviseameti hinnata. Avalikud rannad seavad aga lisakohustusi omavalitsusele, kes peavad neid korras hoidma.
Avalike supluskohtade arv võib kasvada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusele määruse «Nõuded suplusveele ja supelrannale» muudatused, et viia määrus euroliidu direktiiviga täpsemalt vastavusse.
Ehkki ametnike hinnangul korrigeerivad muudatused peamiselt sõnastust ja uusi täiendavaid nõudeid ei kehtestata, on seal omavalitsuste jaoks üks ohukoht. Nimelt kui praeguse määruse järgi kuulutab terviseamet supluskohaks ranna, mille asutamist ja nimekirja lisamist on taotlenud selle omanik – enamasti kohalik omavalitsus, siis muudatuste järgi hakkab see sõltuma vaid terviseameti hinnangust.
«Määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele supluskohtadele, kus terviseameti hinnangul käib ujumas suur hulk inimesi ning milles suplemist ei ole alaliselt keelatud või mille suhtes ei ole antud alalist soovitust mitte supelda,» kõlab eelnõu järgi uus määruse sõnastus.
Supluskoha avamine hooajaks eeldab, et rand on koristatud, seal on riietuskabiinid, tualettruumid, prügiurnid, samuti peab tagatud olema suplejate ohutus, rand peab olema lauge, aukudeta, veekeeriste ja ujumist segavate taimedeta. Samuti tuleb hooaja jooksul pidevalt tellida suplusvee seiret ja esitada andmed terviseametile.
Nii on tänavu terviseameti andmetel üle Eesti 49 ametlikku supluskohta, kus on tagatud ranna heakord ja tehakse pidevalt suplusvee analüüse. «Lisaks on 27 mitteametlikku supluskohta, kus kontrollitakse suplushooaja vältel vaid vee puhtust,» sõnas terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.
«Eesti rannik on väga pikk ning on palju randu, kus on võimalik [ujumas – toim.] käia. Palju on ka väikseid järvi. Seega on hinnanguliselt raske öelda, paljudes kohtades inimesed käivad. Määravaks on see, kus käib suplemas suur hulk inimesi,» ei osanud sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Ramon Nahkur hinnata, paljusid kohti Eestis tegelikkuses supluseks kasutatakse.
«Juba Harjumaal on 530 kilomeetrit merepinda, igale poole võib tekkida siis supluskohti,» viitas Harju maavanem Ülle Rajasalu sellele, et muudetud määrus suurendab kindlasti omavalitsuse kohustusi. «Praegu on ju enamik kohti lihtsalt elanike seas välja kujunenud, kuigi omavalitsus ei ole seal midagi korraldanud.»
«Ametlik supluskoht toob vallale või linnaosale kaasa kohustused – vetelpääste, veeproovide võtmine – kõik need asjad toovad ka kulutusi,» rääkis Rajasalu. «See on ainult suvine tegevus, aga ega see odav lõbu pole. Iga veeproov maksab, samuti on kulu vetelpääste palkamine.»
Mitteametlikes randades tuuaksegi probleemidena välja peamiselt ranna korrashoidu - veekvaliteet üldiselt vastab nõuetele. «Mitteametlikes supluskohtades ei pruugi olla märgitud ohutut suplusala, tualette, riietuskabiine ega infot suplusvee seisundi kohta. Randade heakorra eest sellistes kohtades kellelgi vastutust ei ole,» tõdes Saluri.
«Terviseamet võib teha kohalikule omavalitsusele ettepaneku rand avada, aga kui omavalitsusel pole selleks võimalusi, siis ettevalmistamata kohta nimekirja ei lisata,» kinnitas Saluri, et automaatselt nimekirjad pikenema ei hakka.
Teisalt pidas ta kummaliseks, et näiteks kogu Harjumaal pole ühtegi ametlikku supluskohta. «Ega inimesed ju ilusa ilma korral randa minemata jäta. Kohalikud elanikud peaksid ise rohkem omavalitsusele survet avaldama, kui nad soovivad, et neil oleks ohutu supluskoht, kus on kabiinid ja tualetid,» julgustas ta.