/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/03/15/26437t1hc213.jpg)
Postimees.ee palvel Eesti 20 taasiseseisvusaastale tagasi vaadanud kirjanike liidu esimees Karl-Martin Sinijärv hindab eriti kõrgelt kultuurikapitali loomist ja püsimajäämist.
Sinijärv: Eesti ime on kultuurkapital
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kultuurkapitali olemasolu, püsimine ja edenemine on üks imeasi. Kulka tuleks kaitse alla võtta ja maailmapärandi nimekirja paigutada,» rääkis ta Postimees.ee’le.
Kirjanike pealiku sõnul on siinne kultuur saanud viimase 20 aasta jooksul hakata loomulikult arenema ja selles on nii head kui ka mitte nii väga head.
«Ühed surutised ja soodustused on vahetunud teiste vastu ning see üleminek polnud kõige lihtsam,» kirjeldas Sinijärv.
Tema sõnul ei suuda väikse Eesti kultuur õitseda karmide kapitalismireeglite toel. «Päris metsiku ja vaba kõigekülgse looduskasvu jaoks on eesti kultuur natuke väike. Tänaseks on üsna selgesti näha, millist tärkavat taime kuidas toetada tuleb,» rääkis Sinijärv.
«Päris ilma hoolsa aednikukäeta siin hakkama ei saa, eriti kui tahta, et kultuuritaimkond näeks ühekorraga hea välja, toodaks toitvust ning ei tunneks end ahistatuna. Universaalsena tunduvad võlusõnad «vabaturg» ja «majanduskasv» on ses kontekstis kohati kohatud.»
Konkreetsemalt neil kümnendeil kirja pandud kirjandusest rääkides leidis Sinijärv, et nende aastate headust saab hinnata takkajärele, siis, kui neist aastatest läbitunnetatud teosed luuakse.
«Kirjanduse nurga alt vaadatuna kasvab oht sellest, et üles on kasvanud esimene põlvkond, kes on näinud kirjandust eeskätt kui midagi, mida tehakse muude tegevuste kõrvalt ja mille tegemine on tegija eralõbu.»
Ta meenutas, et eestikeelne tipptasemel kirjandus tekkis ühe inimpõlvega, ja hoiatas, et see võib sama kiiresti ka kaduda.
«Piisab sellest, kui veel kümmekond aastakäiku noori inimesi, kel oleks annet ja tahtmist kirjanduse loomiseks, valivad mingi muu, respektaablima ja rentaablima eluala.»
Enda kaht viimast aastakümmet kaedes tõdes Sinijärv, et on taastatud iseseisvuse ajal täpselt poole vanemaks saanud - koos kõige selle juurde kuuluvaga.
«Kaks last ja seitse raamatut, kapa ja kamaluga kõike muud - patt oleks mitte rahul olla, aga rahul olla oleks rumal. Mingi uss peab inimese sees olema, kes sõbralikult näkitseb ja soovitab ikka rohkem ja ikka paremat püüda.»
Postimees.ee küsib sel nädalal erinevate valdkondade asjatundjatelt, millise pilguga vaatavad nad tagasi 20 taasiseseisvumisjärgsele aastale.