Politseinikud võtavad kutseoskustes mõõtu

Teisipäevast neljapäevani võistlevad Murastes politseiprefektuuride võistkonnad erinevatel politseitööga seotud aladel.

Eile tegelesid võistkonnad ennetusprojektidega ning panid proovile oma teadmised õigusaktidest. Tänast päeva täitsid aktiivsemad tegevused nagu jalgratta vigursõit ning patrullretk. Esimese kahe võistluspäeva jooksul pidid osalised eriti tähelepanelikud olema, kolmapäeva õhtul said nad küsimustikud, mis testis nende mälu ja detailitäpsust võistlustel nähtu kohta.

Kokku osaleb korrakaitsepolitsei kutsemeisterlikkuse võistlustel 13 võistkonda, ida, lääne ja lõuna prefektuurid ning korrakaitsepolitsei osakond andsid ülesse igaüks kaks tiimi, põhja prefektuur pani välja kolm võistkonda ning Lätil ja Leedul on võistlustules kummalgi üks esindus. Üleriigilisele võistlusele jõuavad piirkondlike kutsemeisterlikkuse võistluste edukamad.

Kümnendat korda peetavad võistlused on teiste Baltimaade osavõtu tõttu alati olnud rahvusvahelised.

Esmakordselt asendati sel aastal varem autodega peetud vigursõit jalgratastele mõeldud võistlusega.

Politsei ja piirivalveameti peadirektori asetäitja korrakaitsepolitsei alal. Korrakaitsepolitsei juht Tarmo Miilitsa sõnul läksid autovõistlused liiga ralliks, lõunanaabreid esindasid viimastel aastatel juba eriväljaõppega juhid Subaru Imprezadega. Ka püütakse rattavõistlusega populariseerida rattasõitu ja jalgrattapatrulle politseinike seas.

Miilitsa hinnangul võiks Eestile eeskujuks olla Holland, kus politseinikel on rattapatrullideks vastav väljaõpe, taktikad ning varustus, mis lubab ka talvel ratastel liigelda.

«Mitte ilmastik, aga varustuse puudumine, rattateede vähesus, vajaliku väljaõppe ja taktika puudumine põhjustavad rattapatrullide vähese populaarsuse politseinike seas,» sõnas Miilits.

Tema kinnitusel tegutsevad jalgrattapatrullid suviti Eesti suvituslinnades Pärnus ja Haapsalus ning Tallinna vanalinnas ja randades.

«Ratastel patrullides näevad ja kuulevad politseinikud rohkem kui patrullautos sõites, samas ollakse kõrgemal ja kiiremad kui jalgsipatrullis. Miinusteks on vajadus rattaid valvata, et tagasi tulles ratas alles oleks, mitte lõhutud või ära varastatud,» võrdles Miilits jalgrattaid autode ja jalgsi liikumisega.

Trikisõiduks olid võistkondadel kasutada samad, politsei poolt antud jalgrattad, et kõigil oleks võrdsed võimalused. Võistlejad pidid rattaga aja peale sõitma täpselt klotside vahel ja kitsal plangul, tegema pöördeid ja «kaheksaid» torbikute vahel. Suurimat raskusi valmistasid võistlejatele järsud tõusud märjal murul ning väga kitsas kastis ringipööramine.

«Sõit läks enam-vähem. Raskeim oli vast ümberpöörd, mida ei teinud ka kohtunikud ära. Kui rahulikult minna, siis oli kerge,» rääkis vigursõidu järel oma muljetest Steven Rehelem. Ta kuulus põhja prefektuuri teise võistkonda, esindades ida jaoskonda. Rehelemi hinnangul tuli talle kasuks töötamine Pirita ja Viimsi piirkonnas, kus ta koos paarimehe Aivar Sepaga jalgratastel Pirita rannas ja metsateedel patrullivad.

Kui võistkonna kõik neli liiget olid jalgrattal trikiraja läbinud, siis mindi patrullülesandeid täitma. Täita tuli kokku neli ülesannet, millega patrullpolitseinikud sagedasti kokku võivad puutuda. Samas olid mõned ülesannetest nipiga ning osutusid tegelikult keerulisemaks kui väljakutse põhjal algul arvata võis.

Esimese väljakutse legendi järgi pidid politseinikud kontrollima kahtlaseid inimesi, kes piirkonnas juba mitmendat päeva peatusid ning asju müüsid.

Sündmuskohal oli lõkkeplatsil piknikulaua ümber kolm inimest, kellest kaks meest rääkisid inglise keeles ning naine eesti keeles. Politseinikud lähenesid neile kahelt poolt, küsisid kontrollimiseks nende dokumente ning hakkasid isikuid küsitlema. Laualt tõsteti kohe turvalisuse tagamiseks eemale vorsti lõikamiseks kasutatud nuga ja kirves, samuti ühe kahtlusaluse spordikott.

Kahtlaseid isikuid mängisid immigratsioonikeskuse töötajad ning seda nii veenvalt, et üks neist tunnistati eestlaseks alles siis kui ülesanne lõppenud oli ning ta vigasest inglise keelest loobus. Mees oli oma rolli väga sisse elanud ning ei tahtnud patrullile kuidagi alluda. Kõigepealt solvus ta, et politseinikud tema pakutud vorstiviile vastu ei võtnud. Sellest alates nimetas ta korravalvureid halbadeks inimesteks ja solvajateks. Erinevalt teistest, keeldus ta ka läbiotsimisest, põhjendades, et on moslem ning teda ei tohiks puudutada. Ka naine ei olnud algul nõus jaoskonda minema, kuid lõpuks tunnistas, et ta dokument pole korras ning palus Eesti riigilt varjupaika ja kaitset väljasaatmise eest.

Dokumente kontrollides selgus, et kõigil oli midagi korrast ära, ühe ID-kaart oli võltsitud, teisel oli sissesõidukeeld ja kolmandal aegunud viisa. Kehtetut viisat politseinikud tähele ei pannud, kuid teised vead avastati. Hindajad tõstsid esile, et kahtlusalused eraldati üksteisest, turvalisus oli tagatud, kõikide dokumendid kontrolliti, kõik kahtlusalused saadi läbi otsida ning nad nõustusid jaoskonda tulema.

Eksimustena läksid kirja kehtetu viisa märkamata jätmine ning see, et kahtlusalustele ei öeldud seaduslikku alust, miks nad jaoskonda tahetakse viia. «Lasnamäe pättide puhul pole vahet, aga välismaalastele võiks seaduslikud alused ära öelda,» märkis üks hindajatest.

Teise väljakutse legendi kohaselt jõid, lärmasid ja lõhkusad alaealised haljasalal. Sündmuskohalt leiti ainult prügi ja pudelid, noori enam ei olnud. Politseinikel polnud pärast ringivaatamist kohapeal muud teha kui soovitada väljakutse tegijal avaldus teha.

Järgnes teade peretülist. Legend nägi ette, et ühes kämpingumajas oli mees löönud oma elukaaslast ja ähvardanud kasutütart. Naise sõnul muutuvat mees alkoholi tarbides armukadedaks, kuid löömine ja tütre ähvardamine olid esmakordsed. Seetõttu ei olnud kellelgi pereliikmeist ka varasemat kokkupuudet politseiga olnud. Inimesed suunati majast välja ning küsitleti neid õues, meest eraldi ja kannatanud naisi mõnekümne meetri kaugusel.

Äkitselt leidsid majja käekottide ja dokumentide järgi läinud politseinikud majast midagi ohtlikku, lõhkekeha sarnast ning kamandasid kõik osalised 300 meetri kaugusele. Kohe kutsuti ka kiirabi, päästeamet, demineerijad ning lõhkeaineid menetlevad ametnikud.

Ohupiirkonnast väljas jätkasid politseinikud ülekuulamist. Naine soovis, et mees kainenema viiakse. Kõigil osalistel mõõdeti joovet ning mees saadeti alla 0,5 promillise joobega kainenema. Naine tahtis enne avalduse kirjutamist veel järele mõelda, kuid nõustus, et kiirabi ta vigastused fikseeriks. Mehega vesteldes said politseinikud teada, kus ta lõhkekeha leidis ning et neid olla metsas veel. Mõned esemed oli ta kämpingusse kaasa toonud, et hiljem vaaadata millega tegu. Ka see info edastati päästeametile ja demineerijatele.

Ülesannet hinnanud kohtunikud märkisid, et võistkonnal läks hästi. «Nad täitsid põhieesmärgi, kõik jäid ju ellu,» sõnas üks hindajatest. Pärast olukorra lahendamist pidi võistkond kirjaliku kokkuvõtte esitama ning tehtud menetlustoiminguid kirjeldama. Seega ei saanud kohtunikud veel täpselt öelda, kas ja milliseid eksimusi põhja II tegi. Võistkonhas olid Liane Stepanov, Mari Kaljuste, Steven Rehelem ja Aivar Sepp.

Patrulli viimane ülesanne nõudis, et võistlejad liiklusõnnetuse kannatanutele esmaabi osutaks ning seejärel vajalikud asjaolud tuvastaks ja menetlustoimingud läbi viiks. Liiklusõnnetuses oli legendi kohaselt kolm osalist – Kiaga sõitnud naine, kes sai peavigastuse ning kaebas raskendatud hindamist. Raskemini said viga pea 80-aastane vanamemm ja tema 16-aastane lapselaps, kes tee ääres jalgratast käekõrval lükates autole ette olid jäänud.

Kuna noormees oli teadvuseta, siis keskenduti esmaabi andes temale. Vanur oli õnnetuses jalga vigastanud. Politseinike tööd raskendas ka uudishimulik pealtkuulja, kes tahtis väga abiks olla, kuid mingist hetkest alates oli rohkem jalus. Samal ajal võeti ka autojuhilt ning naiskannatanult esimesed tunnistused õnnetuse kohta. Lõuna I võistkonda kuulusid Deili Aavik, Katrin Vizal, Dmitri Kulaga ja Hans Saarniit.