/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/05/25/596688t1h6fc5.jpg)
Meenutades 1990. aastate uuringuid ja ennustusi, ütles Tallinna Ülikooli tuleviku-uuringute instituudi juht Erik Terk, et osa toonaseid arengustsenaariume suutsid üsna hästi viidata sellisele riigile, kuhu me praegu jõudnud oleme.
Terk tuleviku-ennustustest: suutsime tänast Eestit ette näha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mingite kvantitatiivsete näitajate alusel rääkides, elatustase jm, me tolleaegsetes ennustustes vast väga palju mööda ei pannudki,» rääkis Terk Postimees.ee’le.
Tema sõnul hakkas juba 1990ndate aastate keskel paistma, et Eestil on küllalt suur šanss sattuda arengustsenaariumisse, mida nimetati Skandinaavia perifeeriaks, vahepeal ka Lõuna-Soomeks.
«Eks ta sinnapoole olegi läinud, mille kohta võib ju öelda, et parem Skandinaavia kui mõne muu riigi või regiooni kiiluvees. Aga mis on ikka perifeeria.»
Tergi sõnul meenub liigse optimismi näitena pigem 1980. aastate lõpp, kui hinnati Eesti tõusupotentsiaali üksjagu üle.
«Mäletan, et pidin kolleegide käest tappa saama, kui pakkusin, et iseseisvalt oma majandust ajades võiks eesmärk olla kümne aastaga Portugalist mööda minna,» jutustas Terk. «Optimistid ütlesid, et eksin riigiga, et Soomest ikka.»
Kuskil 1993.-94. aasta paiku pärast suurt majanduslangust läksid ennustajad Tergi mäletamist mööda aga juba teise äärmusse. «Hakkas tunduma, et arenenud maade sabatuled vilguvad lõpmata kauguses ja järelejõudmine vähema kui poolesaja aastaga on paks utoopia.»
Kui eufooriad ja masendused kõrvale jätta, siis suudeti Tergi sõnul siiski tajuda, mis tasemele teistega võrreldes üks küllalt haritud ja tubli rahvas võiks välja jõuda.
«Samas seda, mis see kõik kvalitatiivselt võiks tähendada, kuidas maailm võib avaneda ja mida tähendab tegelikult elada avatud maailmas kõige tolle heade ja pahade külgedega, seda ei kujutanud tol ajal küll vist keegi ette.»
Tema sõnul tuleb tänulik olla, et meil hullemini ei läinud. Terk leidis ka, et oleks meie arenguga veelgi enam rahul, kui Eestis ambitsioonid ja mõistus kuidagi paremini kokku käiksid.
«Vahel tundub, et ambitsiooni ja enesekiitust on nii et tapab, aga mõistust pole taga. Siis jälle, et mõistust justnagu on, aga ambitsiooni, et Eestiga kui tervikuga tahta tegelikult ka «agulist välja» saada, enam pole.»
Postimees.ee küsib täna ja lähipäevil erinevate valdkondade asjatundjatelt, millise pilguga vaatavad nad tagasi 20 taasiseseisvumisjärgsele aastale.