/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/08/16/710084t1h9b57.jpg)
Aasta-aastalt sagenevad kuriteod, mille alaealised on toime pannud grupis, kinnitab alaealiste karistamise statistika. Selle põhjusi tuleb ilmselt otsida vanusest tingitud suuremast «kambavaimust».
Noored lähevad üha sagedamini kurjale teele kambakesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuna 2009. ja 2010. aastal kuritegusid toime pannud alaealiste arv möödus nende poolt toime pandud kuritegudest, võib teha järelduse, et alaealised panevad kuritegusid toime rohkem grupis,» märkis Lääne prefektuuri kriminaalbüroo juht Nils Sempelson tänavu Sisekaitseakadeemias kaitstud magistritöös «Kuriteo toime pannud alaealiste mõjutamise efektiivsus Pärnumaa näitel (2006-2010)».
«Seda kinnitab alaealiste karistamise statistika, mis näitab, et kui 2006. ja 2007. aastal karistati ainult kolme kuritegusid toime pannud alaealiste gruppi, siis 2009. ja 2010. aastal vastavalt 8 ja 17 gruppi.»
Sempelson lisas, et kuna alaealised panevad kuritegusid aina rohkem toime grupis, siis tuleb leida sobilikud mõjutusvahendid, mis aitaks seda ennetada.
Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo komissar Liilia Mänd märkis, et põhjusi, miks noored panevad süütegusid toime grupiviisiliselt, on mitmeid. «Igavus, kambavaim - mis on väga oluline teismeeas, anonüümsus - arvatakse, et grupis on vahele jäämise võimalus väiksem jne,» lausus Mänd. «Konkreetne põhjus sõltub ikkagi noorest, situatsioonist ja kõigist teistest mõjutajatest.»
Karistuse tõhusus sõltub lapsest
Sempelson järeldas oma magistritöös tehtud uuringu tulemusel, et alaealiste suhtes on kriminaalmenetluse lõpetamine ja mõjutusvahendi kohaldamine tõhusam kui süüdimõistmine. Statistika põhjal tõi ta välja, et iga kolmas süüdi mõistetud alaealine jätkab kuritegude toimepanemist. Nendest alaealistest, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on aga uue menetlusotsuse saanud vaid 16 protsenti.
Liilia Mänd nii üks-üheselt seda ei näinud. «Karistuse või mõjutusvahendi tõhusus sõltub väga palju konkreetsest lapsest, süüteost ning kaasnevatest asjaoludest. Näiteks pere valmisolek last toetada, lapse endapoolne vea mõistmine jne. On olukordi, mille puhul n-ö leebem mõjutusvahend annab hea tulemuse ning on selles olukorras tõhusam kui kriminaalkaristus. Samas on ka selliseid lapsi, kelle puhul pole eelnev leebem kohtlemine tulemust andnud või kelle süütegu ja käitumine on selline, et karistus peab olema karmim,» selgitas ta.
«Politsei praktika kohaselt on karistuse või mõjutusvahendi määramisel oluline konkreetne laps, keskkond, milles ta igapäevaselt tegutseb, tema süütegu ning ka ajastus ehk kas inimene on alles kaldumas süütegude rajale või on tegemist juba korduvate probleemidega,» rõhutas Mänd.
Sempelson tõi töös ka välja, et mida lühema aja jooksul pärast kuriteo toime panemist alaealist mõjutatakse (hoiatatakse, lepitatakse, suunatakse sotsiaalprogrammidesse, paigutatakse noortekodusse jms), seda selgemini tajub noor oma rikkumist ning sellele järgnenud mõjutamist. Selle arvamusega nõustus igati ka Liilia Mänd.
Kõige rohkem panevad alaealised Eestis toime varavastaseid kuritegusid (57 protsenti noorte kuritegudest), sellele järgnevad vägivallakuriteod (31 protsenti).