Postimees.ee kogus lugejate meenutusi teemal «Minu aasta 1991». Alljärgnev on Rootsi eestlase Olev Oti teemakohane meenutus paar aastat varasemast ajast.
Meenutus: kuidas ma Rootsi välisministri välja kutsusin
Juhtusin õhtuses uudistesaates Rootsi televisioonis novembris 1989 nägema Rootsi välisministrit Sten Anderssoni , kes Tallinna lennujaamas antud intervjuus väitis reporterile vastates: «Ei, Eesti ei ole okupeeritud». Rootsi sotsiaaldemokraatlik välisminister oli Eesti-visiidil pingelises olukorras Rootsi kesktelevisioonile selgelt välja öelnud nõukoguliku ajalooarusaamise. Olin ise tookord Göteborgi EÜSi esimees ja otsustasin Sten Anderssoni välja kutsuda õhtuses televisioonisaates «Svar direkt» («Vastus kohe»), mis Siwert Öholmi juhatusel oli enimvaadatud õhtuprogramm Rootsi televisioonis üldse. Siwert Öholm võttis minu ettepanekust kinni ja palus Sten Anderssoni stuudiosse tulla.
1989. aasta 22. novembri õhtul ta stuudiosse ei tulnud. Öholmile oli ta teatanud, et ta ei jõudnud, sest tähtis kohtumine palestiinlastega oli juba varem kokku lepitud. Öholm lubas aga minul koos endise Tartu vandeadvokaadi Heino Riomariga saates esineda.
Heino Riomar oli ise läbi elanud enamlaste poolt võltsitud valimised, Eesti okupeerimise ja kodumaa vabaduse kaotamise. Mina olin juba aastast 1971 tubli Tallinna-külastaja ja Eesti rokkmuusika toetaja, ja võisin rääkida ka Nõukogude sõjaväe kohalolekust kõikjal Eestis. Meile anti Rootsi kesktelevisioonis parimal ajal võimalus rääkida 15 minutit sellest, mille meie Rootsi esindaja unustas või mille kohta teadlikult valetas Rootsi rahvale. Huvitav oli ka saate eel toimunud sündmus, mis tagantjärele pani mind mõtlema Rootsi olukorrast. Programmisekretär tuli minu juurde ja ütles mulle selge sõnaga: «Kui sa nüüd kaamera ette astud, palume sind mitte mingit aatelist rahvuslikku kõnet pidada.» Mina sellele käsule ei allunud ja rääkisin pikalt sellest, kuidas Rohuküla lähistel asuvad lennuväebaasid on Rootsile lähedal, ja kuidas Hiiumaa randade okastraat selgelt näitas kodurahvale tema «vabaduse» piire.
Veel rääkisin selgelt, et Rootsi valitsusel oli kaks valikut. Toetada Gorbatšovi perestroika joont, et ehitada uut paremat Nõukogude Liitu, kus Eesti oli üks osa, või toetada Eesti vabadusliikumist, mis nõudis iseseisvat Eesti vabariiki. Kirjeldasin ja kritiseerisin Rootsi sotside parteisekretäri Pierre Schorit, kes Dagens Nyheteris kiitis ja toetas Gorbatšovi aktsioone Balti riikides.
Diplomaatilisse Valhallasse jääb aga igaveselt kõlama küsimus, miks Sten Andersson seda Eesti rahvale solvava lause esitas. Olles Rootsi sotsiaaldemokraatide
hulgas juba paljud aastad, olen aru saanud, et tegemist polnud eksimisega, vaid veendumusega. Eesti polnud okupeeritud Sten Anderssoni maailmas.