Millised olid palgad, hinnad ja elatustase?

Vene rubla. Foto: Peeter Langovits

Kakskümmend aastat tagasi, vahetult enne taasiseseisvumist, kiirenes niigi kiire hinnatõus tormiliseks hüperinflatsiooniks, poed olid kaupadest tühjad, osta sai kas talongide või valuuta eest, järjekorras seista tuli nii või, piima kui äratuskellade ostmiseks.

Pidevalt väärtust kaotav rubla, ülikiire hinnatõus ning samal ajal poodides valitsev tühjus teeb 1991. aasta elatustaseme võrdlemise 2011. aastaga keeruliseks. Postimees on teinud ühe sellise arvutuse («Võrdle: palju sai osta kuupalga eest 20 aastat tagasi?», 2.06.2011). Ametliku statistika järgi sai tollal ühe keskmise kuupalga eest osta 41 kilo võid või 73 kilo juustu; võrdluseks: praegu saab keskmise palga eest 119 kilo võid või 115 kilo juustu.

Tegelikult tunnistab aga isegi statistikaamet, et tollased hinnaarvutused ei pruugi kõige adekvaatsemad olla. Nii märgitakse vanades statistikaameti aastaraamatutes ametlike keskmiste kõrvale veel ka «turul müüdava kauba» hinnad, mis ametlikest hindadest märksa krõbedamad.

Tollased ajalehed kajastasid selliseid hindu pidevalt. Näiteks Maalehest saame teada, et jaanuaris 1991 maksis sealiha kilo turul 9 rubla, juulis juba 25 rubla ning detsembris pidi kilo liha eest välja käima 50 rubla. Ametlik statistika näitas samas 1991. aasta hinnatõusuks kolm korda ehk 300 protsenti, 1992. aastal oli hinnatõus juba üle 1000 protsendi, kommunaalteenuste hinnad kerkisid samas aastaga 49 korda, suhkru hind 27 korda.

Keskmine palk oli 1991. aastal 711 rubla. Tegelikult võis aga seegi aasta jooksul järsult muutuda. Näiteks kolhoosnikud alustasid aastat 250-rublase palgaga, aga lõpetasid juba 500 rubla juures.

Poemüüjad kurtsid samal ajal ajalehtedele antud intervjuudes, et nemad saavad palka 200 rubla. Pension oli 114 rubla kuus. Alles 1992. aastal, kui tuli kroon, saame esimest korda eurodega võrreldavad näitajad: keskmine pension 9,5 eurot ja keskmine palk 35 eurot kuus.

Hankijate ajastu

Saada ei olnud aga midagi või vähemalt tuli iga asja hankimiseks teha imepingutusi. Kümned tuhanded inimesed seisid korterijärjekorras ja telefonijärjekorras oli 1991. aastal veel üle 150 000 inimese (telefonijärjekord likvideeriti lõplikult muuseas 2003. aastal). Üleminekuajal seisti aga sabas seismine ka elementaarsete tarbe- ja toidukaupade ostmiseks.

Kuigi kehtis talongiajastu, ei saanud ka talongide eest alati kõike. Isegi rahakoti paksus ega positsioon ei päästnud.  Näiteks Saku õlletehase tollane juht Cardo Remmel meenutab, kuidas ta kondas omal ajal mööda Valgevene laoplatse, et õlletehasele varuosasid hankida.

Elu muutus lihtsamaks

Elu muutus lihtsamaks, kui sul oli valuutat. Tollased ajalehed on täis kuulutusi ja reklaame, mis ainult sellest räägivadki, et müüa see ja too, hind nii ja nii palju FIMe. «Iga päev muud ei kuulegi kui ühe või teise kauba müügist valuuta eest,» leiab ühest 1991. aasta Maalehe lugejakirjade rubriigist aga ühe vihase vastukaja. «Tahan esitada küsimuse: kust ja mille eest saab maainimene valuutat.»

Ometi ei piisanud alati ka valuutast. Praegune Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik, kes tollal oli ametis Eesti Telefoni erastamise juures, tuli Rootsist, piltlikult öeldes taskud kõva raha täis, kuid isegi temal, kelle jaoks valuutapoodide uksed vallad, polnud lihtne kõike vajalikku saada.

«Minu hobiks on kokandus ja tuli ka minul söögikraami otsida nii, et kartulid leidsin ühest kohast, liha teisest kohast, sibula kolmandast kohast ja nii edasi,» meenutab Männik.

Samad mured olid isegi valitsuses. Tarmo Vahter refereerib oma raamatus «Vaba riigi tulek» ühte Edgar Savisaare valitsuse istungit 5. augustist 1991. Mida siis arutati? Esiteks, kuskohast hankida piima pakendamiseks vajalikku kilet – küsimus jäi lahendamata.

Teiseks, kas tõsta leiva hinda – hind jäi tõstmata. Kolmandaks nafta, viina ja veini hind. «Ähvardab täitsa näljahäda,» rääkis Savisaar oma ministritele. Näljahäda ei tulnud, aasta pärast tuli Eesti kroon, hinnatõus peatus, kauplustes oli jälle kaupa, ainult et elatustase oli vahepeal rängalt kukkunud.

Kommentaar

Cardo Remmel
Saku õlletehase juht 1989–2005

1991. aasta oli õlletehase erastamise aasta. Minu peamine ülesanne oli tehast elus hoida, et see üldse töötada saaks. Kõike oli väga raske saada, hinnasiltidest pudeliteni välja.

Kõige kriitilisem koht oli varuosad, ilma nendeta poleks saanud seadmeid remontida ja tehas oleks seisma jäänud. Meil olid tollal Tšehhi seadmed, aga nende varustuskanal oli katkenud. Nii sõitsingi mööda Ukrainat ja Valgevenet ringi ning otsisin lume alt ja kõrrepõldudelt, kas leiab midagi sobivat varuosadeks. Ostuosakonnas oli meil kümme inimest, müügiosakonnas kaks-kolm.

Mõne aasta möödudes oli asi vastupidi: ostuosakonnas kaks-kolm, müügiosakonnas 20–30. Tuleb tunnistada, et eks seetõttu polnud ka võimalust õlle kvaliteedile tähelepanu pöörata, ja ütleme ausalt, tihti tuli seda kvaliteeti häbeneda.