Lõbus maailmalõpukuulutaja Ariel Pink

Ariel Pink esineb oma bändiga Haunted Graffiti homme Tallinnas Rock Cafés. Foto: SCANPIX

Lo-fi-kuningast popstaariks saanud Ariel Pink esineb koos oma bändiga Haunted Graffiti juba teist korda Eestis. Homme, Rock Cafés. Ma täitsa soovitaks.

Tema aktuaalne album eelmisest aastast, «Before Today», on popmuusika meistriteos: ilus, ettearvamatu, hingestatud. Muide, see on Postimehe aasta album 2010.

Oma varasematel plaatidel kasutas 33 aastat tagasi Los Angeleses sündinud ja seal siiani elav Ariel trummidena patju ja suud – kes ei oleks proovinud, aga see mees tegi magamistoasalvestamisest kunsti omaette. Mitte et ta esimene olnuks, aga lo-fi-muusika võttis maailmas sest saati uued tuurid küll. Enam pole mingit lo-fi’d, nüüd on päris bänd.

Helistan Londonisse hotelli Arieli tuppa. Mingi tüüp võtab vastu. See ei ole Ariel. Ta hõikab Arieli. Taamalt kostab: «Oh shit.» Siis on toru otsas ülisulnis Ariel Pink.

Tere, Ariel. Sa käisid Eestis ka kaks aastat tagasi. Palun meenuta seda paari sõnaga.

See oli lõbus. See oli kohutavalt lõbus.

Meil on siin Eestis kaks suuremat aastalõpukokkuvõtet maailma parimatest albumitest, nagu see on tavaks ka maailma suurimatel muusikaajakirjadel ja internetisaitidel. Üks neist ilmub ka selles lehes, kust helistan. Sa võitsid oma albumiga «Before Today» need mõlemad. On see sinu jaoks üllatav?

Olen kursis. Ei ole üllatav, ma võitsin teie maal ju juba 2005. aastal ühe sellise kokkuvõtte (Eesti Ekspressis – VV).

Väike maa meil ju on, aga sa oled siin populaarne.

Võib-olla sellepärast, et ma olen väike mees (naerab). Ma ei tea, mida öelda, võib-olla eelmine aasta oli halb aasta?

Ei-ei-ei olnud. Teine oli meie lehes Salem, kolmas meie oma Imandra Lake. «Before Today» oli sinu jaoks aste edasi. Sinust sai peaaegu meinstriim, plaadil oli parem produktsioon, suurem plaadifirma 4AD, üliohtralt kajastusi maailma meedias. Oled õnnelik kuulsuse üle?

Jah, sest see teeb mind rikkamaks. Aga kas ma olen nüüd õnnelik, ma ei tea. 

Tõsiselt oled rikas või?

Jaa, jaa, aga ma tahaks rikkam olla. Ma loodaks. Aga seda ei juhtu. Sest muusika on surnud.

Sind tuntakse tänaval ära ka ilmselt.

Jaa, väga keeruline on olla kuulus. Ei, mulle ei meeldi see eriti. See on nii veider. See toob kaasa täiesti erineva meeleseisundi, kui sind tänaval ära tuntakse. Mul on kummaline mõelda endast kui kuulsast inimesest. Ma peaksin nagu suhestuma kõigiga, armastama kõiki. Tänulik olema. Tänan, emme, tänan, issi! Saad aru.

Muusikafanaatikud teavad sind juba ammu, alates 2004. aastal ilmunud «The Doldrumist» või vähemalt aasta hiljem ilmunud «Worn Copyst». On öeldud, et sa muutsid muusikat, näitasid, et kõike on võimalik teha mitte millestki, ilma lepingute ja stuudiota. Pead end lo-fi-pioneeriks?

Jaa! Jah, pean küll. See ma olen. Mina leiutasin lo-fi. Ma olen selle üle väga uhke. (Naerab tükk aega.)

Üks su iidoleid R Stevie Moore oli enne sind.

Oli jah enne. See on väga lahe, et ta tuuritab ka praegu Euroopas. Esimest korda. See ei ole üldse mingi asi, kes on esimene, kes on viimane. Kõik on lihtsalt hästi. Jube hästi. Hästi-hästi.