Oli aasta 1991. Moskva putš oli läbi kukkunud. Gorbatšov oli võimult kõrvaldatud ja Jeltsin uus president. Selles segaduses kuulutas Eesti Vabariik end taas iseseisvaks riigiks. Reino Sepp Rootsist tegi ettepaneku korraldada tema kodumaal klassikokkutulek. Sellega oli nõus Leida Tõsine Kanadast ja mina, Juta Vessik, Eestist ning Inga Brakmanni Rootsist, kelle pool otsustatigi klassikokkutulek korraldada.
«Minu aasta 1991»: klassikokkutulekult Rootsist vabasse Eestisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii alustasin sõitu Eestist Rootsi augustis 1991. aastal. Sissesõit oli Rootsi muinasjutuliste väikesaarte vahelt. Inga Brakmann oli muretsenud piletid öisele meresõidule, et vaadata merelt ilutulestikuvõistlust, mille võitis Hispaania.
Teisel hommikul läksime ühele tänavanurgale, kus peeti igal esmaspäeval kõnekoosolekuid Eesti Vabariigi toetuseks. Kohal oli ka terve Eesti valitsus: Edgar Savisaar, Ignar Fjuk, Enn Põldroos, Mart Laar, Küllo Arjakas ja teised. Savisaar pidas vägeva kõne, samuti Põldroos ja Laar.
Rahvast oli väga palju, kõik plaksutasid ning mõned olid ka Eesti lippudega. Eestist tulnud eestlased nutsid, sest kartsid uut annekteerimist. Edgar Savisaar ja Ignar Fjuk sõitsid väikese paadiga Soome ja sealt edasi Eestisse. Soome laht oli Vene sõjaväelaevu täis. Nagu hiljem kuulsime, oli neil see sõit ka õnnestunud.
Hakkasime korraldama klassikokkutulekut. Kutsusime veel paralleelklassist Ligi Karla ja meie klassist Hillar Ugandi ja Noore Mesipuu Rootsist, kes oli seal abiellunud. Ta oli Kuressaare kõige ilusam tüdruk, kes põgenes Rootsi. Reino Sepal oli päevik neist sündmustest koolis 1941. aastal. Hillar Ugand Rootsist pildistas meid. Nüüd on kõik manalamehed: Reino Sepp, Hillar Ugand ja Inga Brakmann.
Eestis oli läinud olukord kriitiliseks. Vene tankid liikusid Tallinna teletorni juurde. Laskmist siiski ei toimunud. Jeltsin oli selle vist ära keelanud. Toomepeale viiv tee oli blokeeritud suurte raudkividega.
Rootsi valitsus pakkus meile asüüli ehk varjupaika. Hillar Ugand ültes mulle: «Me õega otsustasime, et võtame sind enda poole.» Nii külastasime ka Hillari kodu Rootsis. Õhtul tuli Rootsi valitsuselt teade, et Vene tankid lahkusid ühegi püssipauguta Eestist. Meie rõõm oli muidugi suur, et Eestil oli hästi läinud.
Järgmisel päeval alustasime kojusõitu. Laev oli eestlasi täis. Mulle tulid vastu vend Hans ja sõbranna Aino. Hans soovitas mul magama minna Aino poole. Ta oli öö läbi olnud valves telemasti juures, et äkki ta kaks poega topivad ennast sinna. Mul on palju fotosid teistelt riikidelt, kes kõik toetasid meie vabadust. Rõõm oli suur, kui saabusin teisel päeval koju.
Läksime vastu suurte lootustega vabanenud iseseisvale Eesti Vabariigile. Nägin küllaltki lähedalt pöördelisi sündmusi. Praegu on nad oma sära kaotanud. Kõik ei ole läinud nii, nagu lootsime. On läinud keskmiselt. Hindan meie poliitikutest Tunne Kelamit ja Mart Laari, kes on algusest peale oma vaadetele truuks jäänud.