Marika Heikkinen õppis aastatega Põhja-Soome pimedust armastama

Eestlannast hooldaja Marika Heikkinen ning pojad Severi Lindström (11) ja Tony Lindström (10). Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Põhja-Soome Hyrynsalmi külakeses üksi kaht poega kasvatav Marika Heikkinen ei ole siin kunagi jõukaks saanud, tema tuhandeeurosest koduhooldaja sissetulekust kulub üle poole üürile ja elektrile. Selle naise tee hingerahuni oli pikk, aga nüüd on ta päral, vahendavad reporter Nils Niitra ja piltnik Mihkel Maripuu.
 

Hyrynsalmi asub Põhja-Soome Oulu läänis, metsad on siin kidurad ja küla vahel kooserdavad põhjapõdrad. See on Soome lõunapoolseim põhjapõdrakasvatuse piirkond. Külas on paar toidupoodi ja bensiinijaama ning tüüpiline Soome toidukoht, kus sööme lõunaks poron­käristys’t.

Kartulipudrule visatakse hunnik praetud õhukesi põhjapõdralihaviilakaid ja kõige selle peale veel pohlamoosi.

Päeval on veel mõnus ja soe, aga öösel jääb temperatuur viie kraadi kanti. See-eest on ööd põhjas endiselt sama valged kui meil jaanipäeva paiku.

Siin ei elata jõukalt. Toidupoe ees seisev autopark ei erine millegi poolest suvalises Lõuna-Eesti asulas nähtavast. Hyrynsalmi väikse ridaelamu kahetoalist osa üüriv Heikkinen räägib eesti keelt üsna kehvasti, sest kolis Tallinnast siia juba 1987. aastal. Tema lapsed pole kunagi Eestisse sattunud ja Heikkinengi käis viimati 2001. aastal ema matmas.

Eestisse on põhjast kulukas minna, ainuüksi Helsingini tuleb üle 600 kilomeetri. Pealekauba ei ole Heikkinenil enam jäänud Eestisse kuigi palju lähedasi, kellele külla minna.

Teil on vist tegelikult viis last, lisaks veel hulk kasse ja koer.

Mul on esimesest abielust ka kolm last, aga nemad on juba suured... (mõtleb)... ma ei tea, kas ma oskan enam rääkida... (aga saab eesti keelega soome laenude abil hakkama).

Kohtasin Tallinnas oma meest ja siis me abiellusime. See oli Gorbatšovi aeg ja mina vaid 20-aastane. Kõik sõbrad-tuttavad ütlesid, et läheb veel seitse-kaheksa aastat, enne kui pääsed Soome.

Ma ei tahtnud siia kohe tulla! Lootsin, et pean olema kauem järjekorras, elame mehega veel mõnda aega Eestis ja siis vaatame edasi. Aga juba paar kuud pärast abiellumist tuli kiri, et ma pean nüüd Soome kolima. Anti isegi tähtaeg.

Hyrynsalmi oli õudne šokk! Kui tulin, oli siin talv. Oli külm ja pime. Valget aega on paar tundi. Kui liiga kaua magada, siis võib selle aja maha magada. Ja kevad ei tulnud ega tulnud ... Mais oli veel lumi maas. Kui on jahe kevad, võib veel jaanipäevalgi lund olla.

Mulle ei meeldinud siin pikka aega. Kui olin olnud mehega 12 aastat abielus, siis lahutasime.  Tagantjärele mõtlen, et selle lahutuse põhjus oligi minu šokk, mille tõttu kannatasid ka kõik teised. Hiljem mees suri.
Pärast lahutust olin seitse aastat vabaabielus. See oli selline tüüp, kellele viin oli kõige tähtsam. Nüüd olemegi poistega kolmekesi. Vanematel lastel läheb hästi, nemad käivad vahel külas.

Sageli kiputakse Eestis arvama, et Soome läinud eestlaste elu on kerge ja tore. Teie elu vist selline pole?

On olnud aegu, kui pole olnud kerge ega tore. Viimased aastad on head. Olen hakanud alles nüüd armastama seda talvist pimedust, mis siin on. Ja suvel on ju pikalt väga valge.

Kas mõtlesite neil rasketel aegadel ka sellele, et Eestisse tagasi minna?

Sellele ma palju ei mõelnud. Ja mul ei olnud ka raha, et tagasi minna. Lapsed olid väikesed, tegelesin nende kasvatamisega.

Mida inimesed siin üldse talvel teevad? Toimetavad vaikselt?

Toimetavad jah vaikselt. Kui töölt tuled, siis on juba nii pime, et ei jaksa enam midagi teha. Aga nüüd see pimedus mulle meeldib. Ei ole vaja näiteks mõelda, mida sa endale hommikul selga paned. Keegi ei näe ju sind! Keegi ei tunne ära!

Kui kaugel siit järgmised eestlased elavad?

Siin kiriku taga elab veel üks eesti pere. Naine on arst. Oleme küll suhelnud, aga nad elavad ikka siit minu majast üsna kaugel. Nende poeg ja minu poeg on väga head sõbrad. Algul rääkisime arsti perega eesti keeles, aga nüüd oleme hakanud kõnelema sellist pudikeelt. Ka nende eesti keel on hakanud natuke segakeeleks muutuma.

Kas eesti juured on teie jaoks veel olulised?

Pojad saavad eesti keelest aru ja mingil määral oskavad ka. Aga ma ei ole eesti keelt neile spetsiaalselt õpetanud, sest olen näinud siin eesti lapsi, keda on üritatud õpetada kõnelema nii eesti, vene kui soome keeles. Tulemuseks on see, et nad ei oska korralikult ühtki keelt. Otsustasin, et minu lastel peab olema üks põhikeel.

Kas teil on Eestis ka veel mõni sõber?

Ei vist. Isa ja ema on surnud, õega ikka helistame. Aga tema ei satu ka siia, vaid käib pigem Lõuna-Soomes.

Nii et ei tule teile siia eriti eestlasi külla?

Õde käis vist 2006. aastal. Isegi käisin viimati Eestis 2001. aastal, kui ema sai halvatuse. Otsustasin, et lähen teda maksku mis maksab vaatama. Minu elukaaslane jõi ja pidin siis leidma sotsiaaltöötaja, kes vahepeal lapsi hoiaks. Kui tulin tagasi, helistas õde mõne aja pärast, et ema on surnud. Siis käisin matustel.

Aga tuleval aastal tahaks puhkuse ajal kindlasti ära käia. Ühel vanematest poegadest on väike laps (elab ka Põhja-Soomes) ja temagi tahaks kangesti Eestisse minna. Ja nooremad poisid küsivad järjest sagedamini, milline see Eesti on. Järgmisel suvel võtan nad kaasa.

Kas Hyrynsalmiga on ka see häda, et elanikkond vananeb ja noored lähevad ära, sest tööd ei ole?

Jah, tööd siinkandis noortele pole. Sel kevadel suleti ka keskkool ja alles jäi põhikool. Nüüd peavad minu pojad minema keskkooli Kajaani linna (üle 70 kilomeetri Hyrynsalmist).  Elu hääbub tasapisi. Siin oli postkontor, aga sellest jäi alles vaid väike letike kaupluses. Arvan, et siin on suurimad tööandjad juba vanadekodud. Ka tööstust pole enam.

Milline teie tööpäev välja näeb?

Neljakümneaastasel invaliidil on haruldane lihaste kärbumise haigus ja mina olen tema koduhooldaja. Alustasin selle tööga 2008. aastal, siis aitasin tal natuke koristada ja süüa teha. Nüüd aga on juba nii, et aitan teda kõiges – susse jalga ja ennast pesta. Praegu vajab ta abi ka õhtuti ja tal on veel üks hooldaja. (Jah, te saite õigesti aru – kaks inimest tegelevad ühe inimese hooldamisega – N. N.)

Mõned arvavad Eestis endiselt, et Soomes makstakse hästi igasuguse töö eest. Milline on tegelikkus?

(Naerab.) Ei ole suur sissetulek ja ei ela maru hästi. Saan ümmarguselt tuhat eurot kuus, mõnikord veidi rohkem, mõnikord veidi vähem. Elektrile kulub paarsada eurot kuus. Üür on küll üpris väike – 300 eurot. (Proovige kellelegi Obinitsas 300 euroga kahetoalist korterit üürida – N. N.) Minu endine mees pärandas selle korteri meie lastele ja nüüd siis üürin seda neilt. Kui palk on väiksem, siis võin lastelt paluda, et kas ema võib saada natuke pikendust.

Üürisime algul suuremat korterit, aga väiksemat on odavam pidada. Saame endale nüüd rohkem lubada.

Nii et on hea, kui sellest tuhandest eurost pool alles jääb?

Siis on jah hästi. Aga on veel mõned erilised toetused – kokku 300 eurot on toetus kahe lapse pealt ja kuna nende isa ei maksa alimente, teeb seda tema asemel riik. See on 280 eurot.

Teile vist meeldivad loomad. Kus põhjapõdrad praegu on? (Hiljem leidis fotograaf Mihkel siiski metsa vahelt kaks põtra, kes ei kartnud autot, küll aga Mihklit.)

Kas teile siia sõites ei tulnud porod vastu? Eile just olid siin postkastide juures. Nad kõnnivad siin täitsa vabalt ringi. Ega nad ei tule sinu juurde, kui sa kutsud, aga neile võib hõlpsasti peale sattuda. Vaatan näiteks hommikul aknast välja ja poro jõllitab omakorda aknast sisse.