Kurikuulus vanglapõgenik abiellus ja hakkas kirjanikuks

Jüri Mosin Foto: Liis Treimann

Mitmete jõhkrate kuritegude ja vanglapõgenemistega kurikuulsust kogunud Jüri Mosin on trellide taga käsitsi valmis kirjutanud 960-leheküljelise eluloo.

«See raamat on elust, mis on täis valetamist, varastamist, röövimist, vägistamist, tapmist ja tagaajamist, üleüldist õnnetust ja õudust! Ja põgenemist kõikide eest - sõprade, vaenlaste, mentide ja iseenese eest. Kui keegi jõuab ära hoida kas või üheainsa valeteo, õnnetuse või kuriteo, mida kõike on see raamat paksult täis, siis loen oma kirjutamise õnnestunuks.»

Nende «Pealtnägijas» esmakordselt ette kantavate kirjaridadega algab möödunud sajandi üheks riigi jõhkramaks retsidivistiks nimetatud Mosina käsikiri, mille pealkiri on - «Eesti kurjategija algus ja lõpp: Juhan Julma elulugu!»

Kolm kuud tagasi Mosinaga Tallinna vanglas abiellunud Tiiu Lepikmäe, kes mehe käsikirja ümber kirjutas, usub iga rida selles. «Ta on eksinud väga rängasti ja ta väga kahetseb. Ta tahaks oma raamatuga näidata Eesti rahvale, et tegelikult on ta hoopis teine inimene, kui arvatakse,» väitis naine «Pealtnägijale».

Pool sellest räägib mehe raskest lapse- ja nooruspõlvest. Kui uskuda lastekodus, eriinternaadis ja noortekoloonias kasvanud Mosina heietusi, siis oli ta noorena sorav luuletaja, deklameerija, andekas korvpallur ja vihane kommunismi vastu võitleja, kelle rikkusid autori enda väitel ära vaesus, puuduv kodusoojus ja halvad sõbrad.

Laiemale publikule märksa huvitavam on käsikirja viimane kolmandik, kus Juhan Julm räägib kuritegudest, millega ta end igaveseks Eesti kriminaalajalukku kirjutas. Alustades mahlakatest kirjeldustest, kuidas ta 1991. aastal tsemenditsisternis Rummu vanglast salaja välja sõitis ning Venemaale põgenes. Lõpetades teise skandaalse vanglapõgenemisega 2003. aastal, kui Ämari vangla toonane direktor Gunnar Bergvald ta nädalasele puhkusele lubas.

Kolmest tapmisest, mitmest röövimisest ja muust kuriteost, mille eest Mosin 2012. aastani on trellide taha mõistetud, räägib mees aga moel, mis tekitab endises keskkriminaalpolitsei juhis Andres Anveltis sügavat hämmeldust.

«Ta proovib rääkida kasumiga, kuidas kõik teised ümberringi olid süüdi. See on mingil määral kuritegelikus maailmas isegi alatu nende teiste suhtes, kellega ta koos kinni läks. See on alatu nende suhtes, kellele ta oma elu jooksul piina ja kannatust tekitas. Seda ta ei pese mitte kunagi mitte mingisuguse pihtimusega puhtaks,» ütleb Anvelt.